Sergei Lukjanenko, Vladimir Vassiljev; “Päevane vahtkond”; Varrak 2010
Kaemus: Vampiirid Vene kastmes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes vene ulmest midagi teab, teab ka seda, et sel on omapärane, teistega võrreldamatu kõrvalmaik.
Mis tuleneb ei millestki muust kui suurest vene hingest. Ikka on mängus ideaalid, suured tunded, puhas armastus, siin-seal võetakse viina ja peetakse omavahel kirglikke eksistentsiaalseid vaidlusi, mille lõpus parimad sõbrad üksteisele näkku süljata võivad ja suurimad vaenlased üksteist korraks kallistada tahaks.
“Päevase vahtkonna” lugu jätkub sealtsamast, kus “Öine vahtkond” pooleli jäi. Võitlustandriks on tänapäeva Moskva, omavahel klaarivad arveid head ja pahad, sedakorda aga vaadatakse uusi sündmusi rohkem pahade pilgu läbi.
Kui “Öises vahtkonnas” töötavad võlurid, võlutarid ja muud maagid, siis “Päevases vahtkonnas” müttavad meie igapäevase kurjuse ja kadeduse edendamise nimel vampiirid, libahundid, sortsid, nõiad ja muud hingesügeliste tekitajad.
Jälle koosneb raamat kolmest jutustusest, mis omavahel kokku kleepudes suurejoonelise intriigi moodustavad, kus kaalul, teadagi, maailma saatus.
Käivitub kõik armuloost. Kirelaine neelab alla musta nõia ja valge maagi, vastavalt “Romeo ja Julia” kehtestatud kaanonile hästi see ei lõpe. Või mine tea. Kujutage ette paksu ja kiilast Romeot ja tema vormi ja närvid kaotanud naisukest Juliat pärast pikka üksluist abielu. Nimetaksime seda lugu õnnelikuks?
Loomulikult jääb mustade ja valgete jõudude vahele võitlusmaa, kus kakerdavad ringi tavalised inimesed, kel suurest vastasseisust õrna aimugi pole. Nende pärast tegelikult kogu võitlus käibki.
Nagu ütleb valge peamaag Geser: “Me töötame inimestega. Inimesed aga pole kari kloonitud oinaid, kes kõik söövad sünkroonselt rohtu ja korraga peeretavad. Iga inimene on indiviid. See on meile rõõmuks, kuna teeb Mustade töö raskemaks. See on meile nuhtluseks, kuna teeb meie töö raskemaks.”
Seega, armas lugeja, kuna sa indiviidide hulka kuulud, seesinane raamat paranormaalsest igapäevaelust ja mustade ja valgete jõudude omavahelisest nagelemisest, kus Piibelehe ja Vestmani positsioon vertikaaltelje suhtes võib vahelduda kolm korda sekundis, on tasemel lugemine.