Toomas Jürgenstein: pagulasprobleemist algusest peale

Toomas Jürgenstein. Foto: PP

Murran viimasel ajal üsna sageli oma lubadusi. Veel nädalapäevad tagasi mulle tundus, et pagulaste teemal ma enam sõna ei võta. Mulle näib siiski, et mõningad lähtekohad, mida ma endastmõistetavaks pidasin, pole piisavalt selged või selgitatud.

Pärast minu Õhtulehe artiklit «Mõistus võidab lõpuks ikkagi» (ÕL 17.07.15) tuli mulle tagasisidet ja küsimusi ning otsustasin, et kirjutan mõned asjad rohkem lahti.

Kõigepealt tundub, et on jäänud ekslik mulje nagu mina ja mitmed teised, kes pooldavad vastavalt valitsuse kokkuleppele 150- 180 pagulase vastuvõtmist, oleksid pagulaste tuleku üle väga rõõmsad. See ei ole nõnda. Tsiteerin veelkord, keda mõistetakse pagulaste all:

Pagulane on inimene, kelle kaitsevajadus on tuvastatud. See tähendab, et tal on põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel. 

Usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid ei taha, et kedagi taga kiustatakse ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete, nälja või mingil muul põhjusel maha jätma. ÜRO põgenikelaagrites Eestisse ümberasumist ootavatel 20-30 inimesel on taustakontroll tehtud ning neile on pagulasstaatus antud.

Pisut teine on lugu umbes 150 ümberpaigutatava inimesega, kes praegu asuvad Kreekas või Itaalias ja hetkel on nad põgeniku staatuses.

Põgenik on üldtermin kõigi kohta, kes on põgenenud päritoluriigist olenemata põhjustest, sealhulgas majandusmigrandid. Näiteks kui saabub paaditäis põgenikke, võivad need inimesed kuuluda erinevatesse gruppidesse (majandusmigrandid, tagakiusatud jne).

Olen aru saanud, et Eestisse võetakse vastu ainult need inimesed, kellele on pärast nende taotluse menetlust antakse pagulase staatus. Seega on Eestisse tulemas inimesed, keda kodumaal ähvardab tagakiusamine, vangistus või surm. Ma pole naiivne ning arvan, et võib juhtuda, et pagulasstaatuse saab keegi, kes sisuliselt on pigem majandusmigrant. Aga minu jaoks ei muuda see midagi. Enamiku taotlejate puhul on sõel tõe väljaselgitamiseks piisavalt tihe.

Nüüd põhjustest, miks ma arvan, et neid inimesi peab aitama. Vaatlen neid osaliselt poleemikas levinumate vastuargumentidega.

Peamine on minu jaoks ikkagi kuldne reegel, mille olen omaks võtnud just positiivses sõnastuses: käitu nõnda nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.

Ma tahan, et nii minevikus sõja eest põgenenud kui täna tööd otsima läinud eestlasi maades, kuhu nad läinud on, inimlikult koheldaks. Ning vastavalt püüan ka siia saabunutega inimlikult käituda. Loomulikult ma saan aru, et see põhimõte ei pruugi iga inimese eetika aluseks olla – on ka teisi ja samuti hästi põhjendatud printsiipe.

Nüüd konkreetsemalt. Näiteks öeldakse, et mõnesaja pagulase aitamine ei lahenda põgenike probleemi üldisemalt. Ma arvan, et see on tõsine argument, kuid tean ka seda, et igasugune kannatus on alati individuaalne. Kui 180 inimest saavad inimlikumad tingimused eluks ja arenguks, lapsed saavad koolis käia, siis on see kindlasti hea.

Samamoodi võinuks öelda ema Teresale, et tema tagasihoidlik abi ei lahenda India vaeste probleeme.

Lisan ühe tsitaadi temalt:

Minu ülesandeks ei ole suuri asju korda saata, vaid inimesi armastada. Et selleni jõuda, tuleb õppida iga üksikut inimest mõistma. Kui hakkame suuri arve taga ajama, kaotame endid neis arvudes.

Teiseks väide, et pagulasi tuleks aidata kodu lähedal, et nad olude normaliseerudes saaksid koju tagasi pöörduda.

Jah, ideaalis on see nii. Aga kas me kujutame ette eestlaste põgenikelaagreid Rootsis või Saksamaal pärast II maailmasõda, et inimesed saaksid seal oodata Eestisse naasmist. Oodata tulnuks aastakümneid. Lisaks on üsna loomulik, et inimene püüdleb ohust kaugemale.

Kirjutasin Õhtulehe artiklis eestlastest, kellele pärast II maailmasõda Rootsis viibimine ei tundunud piisavalt turvaline. Siis osteti merega kokkupuutunud meeste juhtimisel vanu kalalaevu ja purjekaid. Nende kipakate alustega sõideti kindlasti väljaspool Nõukogude Liidu ähvardavat haaret asuvatesse paikadesse, peamiselt Ameerikasse, kuid ka Aafrikasse.

Näiteks 123 reisijaga (lubatud oli 29, seega ülekoormatud nagu ka Vahemerd ületavad paadid) Kanadasse saabunud Gorani tüürimees Evald Koppe selgitas Kanadasse jõudes ajakirjanikele: «Meie oleme põgenemas kommunistide eest. Rootsis, vaenlase külje all, ei olnud meie julgeolek kindel.»

Vahemere kallastel käib praegu inimsmugeldamine ja äri. See on kahetsusväärne, sellega tuleb võidelda, kuid see ei tee olematuks pagulaste häda ja kannatusi.

Sageli räägitakse, et paatides on palju noori mehi. Ajasin sellel teemal juttu Tartus hästi tuntud Pertti Pyhtiläga, ta on päris palju nende teemadega tegelenud. Ta selgitas, et kui perekond parema ja ohutuma elu lootuses on pika aja jooksul kokku kogunud summa, mis võib-olla võimaldaks kellelgi neist jõuda vabasse maailma, siis ei anta seda raha jõuetu vanaema kätte. Ikka selle inimese kätte, kellel võiks kõige enam võimalusi olla riigist välja pääseda.

Mõtlesin ka ise, et kui Eestis tuleks võimule Stalini taoline valitseja ja represseeriv riigikord, ütleksin tõenöoliselt oma pojale, et katsu siit välja pääseda ja annaks talle ka oma säästud.

On öeldud, et meie endi lastetoetused ja pensionid on madalad ning piskut pagulasetele jagades kannatavad meie omad inimesed. Noppisin Facebookist välja ühe kommentaari Eesti pagulasabi juhatuse liikmelt Kristina Kallaselt, kus ta ütles, et on tegelenud umbes 20 pagulasega, kellest ainult üks ei tööta (kolm on Eestist lahkunud). Alguse kulu võib muutuda tuluks.

Teiseks, minu arvates on mitmeid käegakatsutavamaid allikaid Eesti inimeste toetuste tõstmiseks kui seda on mõõdukad kulud pagulastele.

Kolmas väide on küll pigem usule toetuv, kuid teisi aidates me levitame aitamisele suunatud eluvaadet ning see toob kasu ka majanduslikus kitsikuses olevatele eestlastele.

Kui paljusid pagulasi suudab Eesti aidata? Ainuüksi Liibanonis ja Türgis on kaugelt üle miljoni sõjapõgeniku, Euroopas on Kreeka ja Itaalia hädas. Minu arvates peavad seda ütlema vastavate organisatsioonide spetsialistid. Hetkel on minu seisukoht, et paljud asjaolud – Eesti vastuvõtmisvõimekus, pagulaste kohanemine jne – selguvad kui meil on olemas teatud kogemus kokkulepitud 180 pagulasega. Väga umbes pakun, et poolsada või pisut rohkem inimest aastas ei tohiks meile üle jõu käia.

Ehkki me saame vältida naaberriikide halbu kogemusi, toob pagulaste tulek kaasa kindlasti palju probleeme. Aga on probleeme, mille eest ei saa põgeneda. Vähemalt minu arvates. Seda enam, et nende probleemidega saab mõistlikult tegeleda.