Urve Palo: maksuvaba tulu tõus aitab langetada tööjõu maksukoormust

Urve Palo
, ettevõtlusminister (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Palo
Urve Palo Foto: Kristjan Teedema

Täna oleme punktis, kus on tekkinud reaalne vajadus muuta maksusüsteemi, kirjutab ettevõtlusminister Urve Palo (SDE). Vaja on vaid poliitilist tahet.

Paljud organisatsioonid ei hääbu mitte selle pärast, et nad teevad valesid asju, vaid lihtsalt õigeid asju tehakse liiga aeglaselt või liiga kaua. Kumab teatud paralleel ka Eesti riigiga, kus on ikka veel võimul poliitikuid, kes üritavad jäärapäiselt kinni hoida maksu-, majandus-, haridus- ja regionaalpoliitika põhimõtetest, mis sobisid Eestile taasiseseisvumise esimesel aastakümnel.

Meie viimasest suuremast maksusüsteemi muudatusest on möödunud juba 15 aastat. Võrreldes euroliidu liikmesriikide keskmisega on Eestis maksukoormus  täna tugevalt kaldu tarbimismaksude poole. See tähendab, et suurima osa koormusest kannavad madala- ja keskmisepalgalised ning tööandjad. Vaadates maksukoormuse väga ebaproportsionaalset jaotust tänases Eestis tekib õigustatud küsimus, kas Eesti maksusüsteem tundub meie maksumaksjaile õiglane? Või kaasaegseile teadmismahukaile ettevõtetele arenguks soodne?

Just neid kaht aspekti käsitleb sotsiaaldemokraatide ettepanek tõsta tulumaksuvaba miinimumi 400 euroni kuus, mis jätaks madalat ja keskmist palka teenivatele inimestele ehk suurele enamusele Eesti elanikkonnast rohkem raha kätte ning võimaldaks reaalselt ettevõtete jaoks vähendada tööjõu maksukoormust.

Hiljuti valminud Eesti Inimarengu Aruande majanduse arengumudelitega tegelevate alapeatükkide autorid soovitavad meil orienteeruda sellisele arengustrateegiale, mille puhul edu eelduseks ei peeta niivõrd ärikeskkonna odavdamist ja lihtsustamist, vaid pigem inim- ja sotsiaalse kapitali kvaliteedi parandamist ja innovatsiooni. Riigi poolt vaadates on selge, et kui soovime soodustada ettevõtlust ning uute töökohtade loomist, tuleb meil tõsiselt aidata ettevõtjaid, et nemad omakorda saaksid maksude kaudu taas panustada riiki. Täna oleme punktis, kus on tekkinud reaalne vajadus muuta maksusüsteemi. Vaja on vaid poliitilist tahet.

Sajandivahetuse tulumaksureformist on möödas 15 aastat – vaatame, milliseks on nende aastatega kujunenud meie maksupalett. Maksud tööjõule ehk enamus tulumaksust, sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse moodustavad 51 protsenti Eesti riigi maksutuludest, mis on võrdne Euroopa Liidu keskmisega. Samas tuleb meeles pidada, et enamus EL liikmesriikidest rakendavad progresseeruvat üksikisikute tulude maksustamist. See tähendab, et Eesti maksustab madalat palka oluliselt kõrgemalt, kui EL riigid keskmiselt. Ka majanduskoostöö ja arengu organisatsioon OECD peab Eesti puhul problemaatiliseks madalapalgaliste ebaproportsionaalselt kõrgel tasemel maksustamist. 

Tarbimismaksud nagu käibemaks ja aktsiisid, on meil järjekindlalt kasvanud alates Euroopa Liiduga liitumisest. Praeguseks moodustavad need kogu riigi maksutulust ligi 42 protsenti. Euroopa Liidus keskmiselt moodustavad tarbimismaksud vaid ligi 28 protsenti kogu maksutulust. Eesti on saanud üheks kõige kõrgema tarbimise maksukoormusega riigiks Euroopa Liidus. Kusjuures tarbimismaksude puhul tuleb veel arvestada tõigaga, et madalapalgalised tarbivad praktiliselt kogu oma sissetuleku ja maksavad seetõttu proportsionaalselt kõrgemaid tarbimismakse võrreldes kõrgepalgalistega, kes suudavad ka säästa.

Samas on kapitalimaksude osatähtsus riigi maksutulust vaid seitse protsenti versus Euroopa Liidu riikide keskmine, mis on ligi 21 protsenti. Kokkuvõtvalt saab öelda, et võrreldes euroliidu liikmesriikide keskmisega on Eesti maksukoormus tugevalt kaldu tarbimismaksude poole. See tähendab, et suurima osa koormusest kannavad madala- ja keskmisepalgalised ning tööandjad. 

Eestis üha enam areneva IT ja kõrgtehnoloogilise ettevõtluse jaoks ei ole praegune maksusüsteem kestlik ning arengu jätkumiseks vajaks maksukoormuse jagunemine ümber korraldamist.

Eesti majanduse tänane prioriteetseim väljakutse nii ettevõtete kui ka inimese tasandil on suurema lisaväärtusega ning kvaliteetsema ja kõrgemini tasustatava töö leidmine või endale ise sellise töökoha rajamine. Praegune ettevõtete maksustamise põhimõte sellist arengut ei toeta. Mida me praegu kõrgete tööjõumaksudega teeme, on sisuliselt see, et võtame ettevõtjatelt raha ära juba enne, kui nad kasumisse jõuavad. 

Eesti Panga hinnangul on ettevõtlussektori kasum viimastel aastatel kahanenud just tööjõukulude suurenemise tõttu. Lühiajaliselt on see murettekitav trend, kuna vähendab eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet. Seni kehtiva maksustamispõhimõtte jätkumisel süvendame seda suundumust, mis tähendab ka nende töötute arvu kasvu, kes kaotavad töö koondamise või ettevõtte tegevuse lõpetamise tõttu.

Tööjõukulude suurenemist ohjata on ettevõtetel aga ilma maksupoliitiliste otsusteta keeruline. Seda ennekõike seetõttu, et tööjõudu jääb meil rahvastikuprotsesside tõttu aina vähemaks ning lähikümnendil need muutused suure tõenäosusega ei pöördu. Ka kõrge kvalifikatsiooniga noori siseneb tööturule vähem, kuna kõrgkooli lõpetavad väikesearvuliste sünnipõlvkondade noored. Kolmanda tegurina tuleb Eesti tööandjatel võistelda tööturul jätkuvalt piiritaguste tööandjate pakutavaga.

Maailma majandusfoorum (WEF) märgib oma eelmise aasta uuringus, et Eesti ettevõtjad peavad majandust enim pidurdavaks teguriks kvalifitseeritud tööjõu nappust. Teisena mainiti üldist maksude taset, mis pole ka üllatav, kui lisaväärtuse loomise keskne suhe – töötamine – on riigi jaoks peamiseks tuluallikaks.

Demokraatliku riigi püsimise eelduseks on laiapõhjaline tunnetus, et maksusüsteem on õiglane. Vaadates maksukoormuse väga ebaproportsionaalset jaotust tänases Eestis tekib õigustatud küsimus, kas Eesti maksusüsteem täidab seda tingimust?

Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku seada praeguse valitsuse eesmärgiks parandada madalat ja keskmist palka teenivate inimeste toimetulekut, lahendada palgavaesuse probleem ja tagada Eesti konkurentsivõime, tõstes tulumaksuvaba miinimumi 400 euroni kuus. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega jääb just madalat ja keskmist palka teenivatele inimestele ehk suurele enamusele Eesti elanikkonnast rohkem raha kätte.

Kui madala palga saajatele jääb rohkem raha kätte, suurendab see tarbimist, eelkõige kodumaiste toidu- ja esmatarbekaupade osas. See omakorda tähendab aga kõrgemat käibemaksulaekumist riigi jaoks ja tööd ning käibekasvu meie ettevõtetele.

Tulumaksuvaba miinimumi tõus annab väiksemat palka maksvatele ettevõtjatele n-ö hapnikku ehk vähemasti ajutiselt vähendab palgasurvet selleks, et ümber korraldada oma tööd. Seega säiluvad nii mõnedki töökohad ning väheneb pisutki surve välismaal tööd otsida või ümbrikupalkadega sahkerdada. 

Regionaalpoliitiliselt on positiivne, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine turgutab majandust ka väljaspool suuremaid linnasid, sest madalapalgalisi on enam just maapiirkondades. Statistikaameti 2015. aasta esimese kvartali andmete järgi oli keskmine brutopalk alla 1000 euro kõikides maakondades peale Harjumaa. Kõige madalam oli see 743 euroga Jõgevamaal.

Selge on ka see, et tulumaksuvaba miinimumi tõus vajab katteallikana ümberkorraldust praeguses maksusüsteemis. Kosmeetiliste muudatustega 15 aasta vanuseid maksustamispõhimõtteid enam paremaks ei tee. Ehkki parempoolsed poliitikud vaidlevad harjumuspäraselt tuimalt vastu, on võimalusi eelarve täitmiseks mitmeid.

Eesti praeguses tulumaksusüsteemis ei maksustata ettevõtte kogu kasumit, vaid üksnes dividendidena väljavõetud raha. Selline süsteem on maailmas ainulaadne. Reeglina maksustatakse kasumit tekkepõhiselt. Vaatamata omapärasele maksukorraldusele on Eesti tulumaksumäärad üsna kõrged. Näiteks on Läti maksustanud ettevõtete kasumi 15 protsendilise maksumääraga. Eestis kehtib aga kasumi väljamaksmisel tulumaks määraga 20 protsenti. 

Aga mis peamine, kõrgete tööjõumaksudega maksustame me ettevõtjaid juba enne, kui nad on üldse kasumisse jõudnud. See tähendab, et peamine maksukoormus lasub tööjõumahukate valdkondade õlgadel.

Ilma ettevõtluskeskkonna atraktiivsust oluliselt kahjustamata saab Eesti kehtestada lisaks dividendide tulumaksule madala maksumääraga (mitte üle 10%) klassikalise ettevõtete tulumaksu või edasilükatud jaotamata kasumi maksu. On ju mõistetav, et riik ei peaks soodustama mõtteviisi, kus maksu edasilükkamisega saab maksu sisuliselt vältida.

Tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ja kasumi maksustamisega nihutaksime maksukoormuse tänastelt tööjõumahukamatelt valdkondadelt kapitalimahukamatele. Seda seetõttu, et targas majanduses on tööjõud olulisemaks komponendiks kui kapital.

Ettevõtete maksukoormuse ümberjagamine vähendades tööjõumakse ja suurendades edukusmaksu (ehk kasumile rakendatavat tulumaksu) anname ettevõtlusele tagasi hädavajaliku puhvri ning suurendame ettevõtete võimekust palgasurvele vastu tulla. See tähendab ka säiluvaid ja uusi töökohti ning ettevõtetele paindlikkust väärtusahelas ülespoole liikumisel. 

Teiseks võimalikuks katteallikaks on ka tulumaksumäära tõstmine näiteks 24 protsendile. Selle tulemusena oleks sissetulekute kasv tagatud kõigile kuni 1630 eurot kuus teenivale inimestele, 400 eurot teenival inimesel jääks iga kuu 49 eurot rohkem kätte, 1000 eurot teeniv inimene saaks kuus 25 eurot rohkem ja 2000 euro suuruse brutopalgaga inimene hakkaks muudatuse tulemusena maksma kuus 15 eurot rohkem tulumaksu.

Ühe variandina oleks ka maksustada vara – see on kõige vähem moonutusi põhjustav maks ning vara maksud on Eestis OECD riikidest kõige madalamad.

Samuti on võimalik erinevate eeltoodud maksumuudatuste kombinatsioon. Küll aga ei saa toetada tarbimismaksude tõstmist, mis võtavad juba praegu väikesepalgaliste rahakotist ebaproportsionaalselt suure osakaalu. Välja arvatud lahja alkoholi aktsiis, mis on jätkuvalt madalam kui kange alkoholi aktsiis.

Kõik see kokku eeldab tõelist reformi Eesti maksukorralduses ning just julgust, tarkust ja uuendusmeelsust me oma koalitsioonikaaslastelt nende ettepanekute arutamisel ka ootame. Eestil pole aga enam võimalik kaua oodata – vaid maksukosmeetikaga tegelema jäädes mõistame end ise «kestliku hääbumise» kursile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles