Sotsiaaltöötaja: kodutuks jäämine käib praegu väga lihtsalt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna päeva puhul saavad kodutud söögipoolist ja riideid.
Tallinna päeva puhul saavad kodutud söögipoolist ja riideid. Foto: Toomas Huik

Tänavatel heitunutena ringi liikuvad kroonilised alkohoolikud on kõige enam silma paistev külg kodututest, ent tegelikult on kodutus palju mitmetahulisem.

«Praeguses majandussituatsioonis on kodutuks jäämine ülimalt lihtne. Piisab töö kaotusest, sissetulekute kaotusest ja sisuliselt ongi kõik,» sõnas Tallinna Sotsiaaltöö keskuse sotsiaalteenuste juht Eve Lääts. «Kui sul pole isegi kommunaalkulude tasumiseks raha ja sul on veel mingid kohustused-laenud ka peal, siis sealtmaalt käib edasi väga kiiresti.»

Lääts märkis, et Eestis ei ole seaduse mõttes defineeritud, kes on kodutu. «Aga kui inimesel pole kellegagi üürilepingut või eluaset, mida kasutada, või ta elab kellegi armust n-ö toanurgas, siis põhimõtteliselt ongi ta juba kodutu.»

Praegu satuvad eluaseme kaotamise ohtu need töötud, kes töötukindlustust enam ei saa, on töötukassa arvelt maha langenud, kel on mingid põhjused, miks ta ei saa ka toimetulekutoetust. Koduvõlg hakkab kuhjuma, arved arestitakse, tõstetakse välja, seejärel peaks kohalik omavalitsus tagama elukoha. «Aga kui ka kohalikul omavalitsusel võimalusi pole, või on ka sellele võlgu jäänud, siis ongi kõik.»

Aitamiseks lihtsat retsepti pole

«Supipoti ega riietega jooksmine kodutuid palju ei aita,» märkis Lääts, et kodututele vajalikud teenused on Tallinnas enamasti olemas. «Öömaja, varjupaik, supiköögid, päevakeskus, sotsiaalmajutusüksused olemas, kuid eks nende jõudlus on piiratud ja vajajaid tõenäoliselt veel rohkem.»

Olulisemaks pidas ta koduta jäämise ennetamist, iga inimese enda vastutustundlikkust kohustuste võtmisel, samuti oma lähedaste aitamist, kui neil probleemid tekivad. «Eks suurim risk kodutuks jääda ongi peamiselt neil, kel sotsiaalne võrgustik nõrk,» tõdes ta.

Juba põhiseadus kohustab esmalt just pereliikmeid abivajajaid abistama. Paraku on tihtipeale ka sugulased ise hakkamasaamisega hädas ega suuda teisi enam aidata.

Kodutu pole alati ise süüdi

«Meil algab kõik sellest suhtumisest, et kodutu on oma olukorras ise süüdi. Vahel on, aga alati mitte – võib olla ka ebasoodsate olude kokkulangemine.»

Kodutu staatusest väljapääsemiseks on esimene vajadus töökoht. Teisalt ei saa tööle minna inimene, kel pole kohta, kus 24 tundi ööpäevas olla, magada, end pesta. «Milline tööandja tahaks töötajat, kes ööbib, kus jumal juhatab?»

Kui alati ei aita ka miinimumpalgaga töökohtki. «Kui miinimumpalgast eluasemekulude katmiseks ei piisa ja ta eluspüsimiseks peab ka toimetulekutoetust taotlema, siis see pole väärikas olukord,» tõi Lääts näite.

Läätse hinnangul oleks Eestis esmalt vaja seadustes kodutust täpsemalt defineerida ning omavalitsustele pandud kohustusi täpsustada. Täna on seaduses kohustus ja iga omavalitsus toimetab niimoodi, kuidas tema eelarve võimaldab või jätab probleemi inimese enda mureks lahendada, tõdes Lääts.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles