Kadrioru puu ohver õppis uuesti käima

Mälestusfoto haiglast: lülisammas metallplaatidega.

FOTO: Andrei Babin

Iroonilisel kombel sandistas just 2015. aastal, mil Tallinn sai austava Euroopa puupealinna nimetuse, üks pealinna puu inimese.

1. juuni hommikul oli Irina Vladimirova hommikust saadik heas tujus, nautides esimest puhkusepäeva. Päev hiljem plaanis ta sõita Moskvasse külla sugulastele, kus polnud juba ammu käinud. Kingitused olid ostetud, piletid ka mõistagi. Jäi üle veel vaid kohver pakkida.

Kohvri järele

FOTO: Lugeja pilt

Õigupoolest kohvri järele Irina läkski, see oli tema noorema poja Paveli juures, kes elab Kadriorus. Tee peal tegi aga sõbranna Leenale ettepaneku pargis veidi jalutada.

Irina helistas pojale ja ütles, et ta on poole tunni pärast kodus, aega läheb veidi kauem. Ta jalutab natuke tädi Leenaga ja siis astub läbi. Nad läksid Leenaga pargiteele ja istusid pingile. See pink jääb Leenale meelde aga igaveseks.

Asjata ootas poeg ema, kes kohvri järele ei tulnudki. Ei jõudnud Irina Moskva sugulastegi juurde. Puhkuse ja rohkemgi pidi ta hoopis veetma haiglas. Otse pargipingilt ta sinna kiirabiga sõidutatigi.

Mis siis juhtus? Sõbrannad tõusid pingilt, et edasi kõndida. Sel hetkel aga kostis kuskilt kõrgelt järsk raksatus, millele järgnes hirmus hoop. Meelemärkusele tulnud, leidis Irina, et lamab maas, teda rõhus jupp puutüve suure oksaga, mis oli eraldunud otse pingi kõrval seisnud vanast toekast puust. Keegi võõras naine hoidis tal käest ja aina kordas: «Kohe tuleb kiirabi, kohe tuleb!»

Reiepiirkonnas oli talumatu valu. Lisaks sellele valutasid ka selg ja roided, kuid metsik valu jalas lämmatas selle. Valu oli nii suur, et ei saanud liigutadagi. Nüüd nägi ta ka sõbrannat, kes seisis samas kõrval. Selgus, et Jelena oli astunud paar sammu kaugemale ja see oli teda päästnud. Langenud puu oli ka teda riivanud, aga ainult kergelt.

Puhkus haiglas

FOTO: Andrei Babin

Enne kui meedikud said kannatanule esmaabi osutada, pidid oma töö ära tegema päästjad. Nende jõudmiseni püüdsid pargitöötajad

naist puu alt vabastada, ent ebaõnnestunult – puu oli liiga raske. Saabunud päästjatel ei jäänud muud üle, kui tüvi mitmeks tükiks saagida.

Pärast esmaabi viidi kannatanu erakorralise meditsiini osakonda. «Mis te seisate? Võtke käärid ja hakake pihta!» kuulis Irina, kuidas keegi arst andis alluvatele korralduse. Ta ehmatas: mida nad veel kääridega tegema hakkavad?

Selgus, et rõivaid lõikama, sest seljast võtta neid ei saanud. Lõpuks jäid terveks ainult jalatsid.

Pärast toiminguid erakorralises, viid naine regionaalhaigla teise tiiba, kus asuti tegema ettevalmistusi operatsiooniks. Esmajärjekorras tuli paika panna puusaliiges: just see oligi põhjustanud talumatut valu. Lisaks selgus, et patsiendil on murdunud mitu ribi ja kannatada saanud kolm selgroolüli. Lülisamba toestamiseks paigaldati metallplaadid.

Regionaalhaiglas viibis Irina üle kuu aja, sellele järgnes teises raviasutuses üle kahe nädala taastusravi. Välja kirjutati ta haiglast alles möödunud kuu keskpaigas.

Loo autor kohtas Irinat kolm päeva pärast väljakirjutamist ajal, mil ta medõe juhendamisel õppis trepil liikuma. «See on mulle eluliselt tähtis, sest ma elan ju viiendal korrusel. Istuda kodus nelja seina vahel pärast pooltteist kuud haiglas ma küll ei taha,» selgitas Irina.

Sel hetkel ei saanud ta teha paljusid tavapäraseid asju: ennast pesta, kummardada, küljele pöörata, ega madalal istmel istuda. Iga liigutusega kaasnes valu, see saatis teda lakkamatult liigutamatagi.

Kaštanka või siis Tjotka

Irina on tänulik kõigile arstidele, õdedele ja sanitaridele, kes kõigis kolmes raviasutuses temaga vaeva nägid. Sealhulgas arst Aleksandr Sergejevitšile, ehkki too ei olnud tema raviarst ja ta puutus temaga vaid korra kokku.

«Ahaa, et Kaštanka siis?» päris lõbus doktor, kui sai teada, et patsiendi oli sandistanud kastanipuu. «Tuleb välja, et jah,» ütles Irina ja päris omakorda Aleksandr Sergejevitšilt, kas too mäletab Tšehhovi kuulsa neljajalgse teist hüüdnime.

Ei, see oli meelest läinud. «Tjotka [eesti keeles «tädike» - toim],» tuletas patsient talle meelde. «Samuti sobib, kas pole?»

Nii nad siis vestlesidki enne riskantset operatsiooni, mille viis läbi arst Andres Niineväli.

Nali naljaks, Irinal pole põhjust ülemäära rõõmus olla. Väljavaated on kehvad. Enne hoopi kastanilt töötas Irina kohvikus. Tema kohustused olid seotud klientide teenindamise ja kauba vastuvõtmisega, mis võis tähendada ka viie-kuuekilogrammiseid tellimustorte. Praegu ta seda teha ei suudaks. Võib-olla saab poole aasta pärast, aga võib-olla üldse mitte.

Arstid on äraootaval seisukohal. Pole välistatud, et Irina tuleb tunnistada invaliidiks. Kohvik tema paranemist oodata ei jõua ja Irina on juba leppinud, et töökohaga tuleb hüvasti jätta.

Linn ei ole mets

«Kui midagi sellist oleks juhtunud sügaval metsas, oleksin lihtsalt kurtnud halva saatuse üle,» sõnas Irina. «Nagu öeldakse, oma mure. Aga puu kukkus mu peale linnas.»

Muidugi, ka sel juhul võib filosofeerida saatuse keerdkäikude ja õhkõrna vahe üle vedamise ja viltuvedamise vahel. Oleksid sõbrannad vaid hetke varem pingilt tõusnud ja kaugemale jõudnud, poleks midagi juhtunud. Teisalt, oleksid nad hetke kauem seal istunud, oleksid tagajärjed olnud palju hullemad: pink, millel nad olid äsja istunud, purunes pilbasteks.

FOTO: Alar Truu/Õhtuleht

Aga et õnnetus ei juhtunud siiski metsas, vaid linnapargis, on asjalood teised, arvab Irina. «Pargid on ju ometi selleks, et inimesed seal jalutaksid,» usub ta. «Minu asemel võinuks seal olla ka keegi teine. Puu oleks võinud langeda teises suunas ja lömastada möödasõitva masina koos inimestega. Ja juhtus see ju Kadriorus, meie pärlis, kus, nagu meie pidevalt korratakse, on iga vana puu arvel, iga puu järele valvavad spetsialistid.»

Irina ei soovi juhtunud loost suurt kisa tõsta, ka lehe poole ei pöördunud tema ega tema perekond, vaid üks tema sõbrannadest. Kuigi ta mõistab, et tegemist oli halva kokkusattumisega, siis ühes hooldatud pargis ei tohiks selliseid asju juhtuda ja Irina kaalub linnale kahjunõude esitamist.

Kommentaarid

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja

Oks langes naise peale üheksa meetri kõrguselt. Meie võimekus on paraku jälgida puude seisundit ainult kuni kolme meetri kõrguselt. Kõrgemal töötamiseks on vaja vastavat tõstukit ja oskustega juhti. Selleks on  aga vaja vahendeid, mida meil praegu ei ole. Neid ei ole ka meist palju jõukamatel parkidel.

Teiseks. Kastan on üldse meie laiuskraadil probleemne puu. Asi on selles, et meie piirkond on põhjapoolseim, kus kastan kasvab. Siinne kliima ei sobi talle kuigi hästi. Kastanitega on varemgi vahejuhtumeid esinenud.

Puu, mille tõttu kannatas naisterahvas meie pargis, saagisime maha, aga see ei tähenda, et me kavatseme vabaneda kõigist vanadest kastanitest. Ei, me tahame need kaunid puud alles hoida. Nüüd jälgime neid lihtsalt kõrgendatud valvsusega.

Botaanikaaed on juba leidnud oma eelarvest summa kalli aparaadi soetamiseks, mis aitaks jälgida puude sisemist olukorda ilma vajaduseta teha tüvesse avaus, nagu me seni oleme talitanud. Loodetavasti on sellestki abi.

Mis puudutab kannatanud naisterahvast, siis olen kursis tema tervisliku seisundiga, ja tean, et talle tehti operatsioon. Väljendan talle oma siirast kaastunnet ja soovin kiiret paranemist.

Jüri Asari, õigusbüroo Invictus jurist

Juhtunu asjaoludest lähtudes on kannatanud naisterahval õigus talle tekkinud kahju hüvitamisele. Antud juhul on tegu õigusvastaselt tekitanud kahjuga. Võlaõigusseaduse 1043. paragrahvi põhjal teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige juhul, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Naisterahval, kellest loos kõneldakse on õigus nõuda Tallinna linnalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist, kui tuvastatakse, et asutus Kadrioru Park on juhtunus süüdi (näiteks rikkus puude seisundi kontrollimise eeskirju, ei kõrvaldanud potentsiaalselt ohtlikke puid vms), mistõttu peab kandma vastavalt seadusele vastutust tekitatud kahju eest.

Tagasi üles