Andres Tarand: 40 kiri ei olnud ohvrialtarile viskumine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
40 kirjale allakirjutanud said presidendilt tänukivi.
40 kirjale allakirjutanud said presidendilt tänukivi. Foto: Liis Treimann / Postimees

President Toomas Hendrik Ilves andis täna presidendilossi roosiaias 35 aastat tagasi toimunud rahvaalgatust tunnustades 1980. aastal 40 kirjale alla kirjutanud Andres Tarandile üle sümboolse kivitüki Toompea barrikaadi rahnust. Tarandi sõnul ei olnud 40 kiri ohvrialtarile viskumine, vaid katse, millega õnneks tulid ka rahvahulgad kaasa.

40 kirja on 35 aasta jooksul ikka meelde tuletatud, allakirjutanuid kiidetud. Nüüd siis ka president Ilvese poolt. Kas see tegu oli seda väärt, et meeles pidada ja allakirjutanud haritlasi ja loomeinimesi taas julguse eest kiita?

Aeg on ju kaugel. Võib-olla nagu ajaloos on, et mingite aastakümnete pärast hakkavad asjad paika sättima. Võib-olla on see nii.

Foto: Liis Treimann
Foto: Liis Treimann Foto: Liis Treimann / Postimees

Tagantjärele tarkusega võib mõelda, et 1980 oli aasta, mil impeeriumi lagunemine oli kuidagi juba tunda. Kas see kiri võinuks olla ka varem?

Mida me ilmselt kõik tundsime, oli väga sumbunud atmosfäär. Hruštšovi aeg oli meie nooruses olnud selline, mis tõstis natuke enesetunnet. Vangikongiahelate kõlin hakkas nõrgenema, inimesed tulid tagasi – kes olid ellu jäänud.

1980. aastal oli aga põhiline uusvenestus, meil ei olnud õiget enesekaitset. Ja see oli ilmselt motiiv, mis viis selle kirjani. Muidugi oli kiri väga ettevaatlik, balansseeritud, et ei läheks vangi. Ja me ei läinudki. See ei olnud ohvrialtarile viskumine, vaid katse. Ja eriti rõõmustav oli, et rahvahulgad tulid kaasa.

Kirja paljundamine oli täiesti fantastiline. Sellest on raamatutes juttu ja eile ilmus veel üks raamat (Tarmo Vahteri «Karuks istus vangitornis» - toim.), kus on ka NLKP Keskkomitee arhiivid mängu toodud. Selles mõttes läks see maru hästi täkke, kuigi meil ei olnud täielikku üksmeelt kirjutamise ajal – et milleks ta on. Meil oli ikka paar arvamust.

Oli siis tunne, et selline allkirjadega pöördumine ei olnud enam nii ohtlik kui aastaid varem?

Ma ei ole teda kunagi suutnud panna sellesse võtmesse, et see oleks olnud talupoegade kiri tsaarile. See ei olnud palumine, vaid asjade näitamine, aga nii, et ei saaks süüdistada tuntud natsionalismi jms klauslite järgi. Niisuguseid värke me püüdsime tõesti vältida, et ei saaks pähe istuda. Praeguse aja mõttes oleks võib-olla võinud julgem olla, aga tollal ma arvan, et mitte eriti palju. Et rahvas selle omandas – see oli põhiline.

Nagu ma siin üritasin Lennart Meri teost («Hõbevalge» – toim.) meenutada, et see teos tegi suure töö hoolimata sellest, et kõik ei olnud faktiline. Tema eesmärk oli hoopis teine – tõsta rahva hinge, et oo, me olime olemas juba Rooma impeeriumi ajal ja kui siis see kivi taevast alla tuli, siis kõik teadsid, kes me oleme. Eestlased ju siiamaale arvavad, et oi-oi-oi, me oleme küll toredad, aga keegi ei tea meid. Seesama efekt toimis ka 40 kirja puhul ja see oli kõige rõõmustavam.

Kiri levis rahva hulgas või vähemalt jutud, et niisugune asi on kirjutatud ja kes kõik sellele alla kirjutasid, väga kiiresti?

Palju aega ei läinud. See selgus juba kahe kuuga. Inimesed tulid niimoodi juurde, panid käe suu juurde ja sosistasid, et noh, see. Otsesõnu palju ei öeldud, aga avaldati metsikult palju tunnustust. Seda oli vaja.

See tunnustus andis teile ka julguse end kindlamalt tunda, kui teid töötlema asuti?

Meestele on ju omane, et kui kakluseks läheb, siis pead kaklema ja pole midagi teha. Kõik need prokuratuuri ja muud asjad olid minu jaoks juba kerge sport. Ma sel ajal enam ei kartnud. Kuigi natuke oli lahtine, aga need süüdistused, mis meile esitati, olid suhteliselt rumalad. Need olid konstrueeritud, neid oli lihtne ümber lükata. Ma arvan, et see kirja lugu oli hea episood tõestamaks, et iga kivikild tõstab natuke midagi.

Mida sellest tänases päevas õppida?

Seda, et nüüd, kus on kõik tingimused, rahvas elavneks, õpiks paremini valima. See oleks järgmine samm, mis võtabki palju aega. Ühtedest harjumustest ja ühest ühiskonna situatsioonist teise minek ei ole kunagi kusagil kiire olnud. See võtab üks-kaks põlvkonda.

Ma olin 25 aastat tagasi mõtteviisilt väga rabe ja arvasin, et nüüd üks-kaks-kolm ja on demokraatia ning kõik korras. No ei ole nii. Ikka on tagasilööke ja edasiminekuid. Aga tee on meil olemas ja ma usun, et parem kui kunagi varem. Me ei pea enam känguma, mis oli selle aja tunne, et päev-päevalt meid ei olegi enam. Sõitsin kord bussiga mööda Rummu vanglast ja see kära, mida tegi vangla ümber kogunenud seltskond bussis, oli masendav – eestlaste häält ei olnud enam üldse kuulda. See ei ole mingi natsionalism, vaid enesekaitse. Need olid ajad, kus polnud mitte kivikild, vaid terve kivi südame peal – siis pidi ju midagi üritama teha.

Kas praegu on ka vahel tõelist julgust vaja?

Praegu on meie ühiskonna viga, et inimesi ähvardatakse töökoha kaotusega. Siiski peaks tõmbama natuke kopsu õhku täis, aeg-ajalt selja sirgu ajama ning võtma omasugused ja hakkama võitlema. Kui keegi ülemus šantažeerib, siis tuleb see avalikustada – muud teed pole. Kuigi on risk töökohast ilma jääda. See on, mis praegu Eestis lonkab, et kuritarvitatakse seda eelmise süsteemi häbematust ja terroriseeritakse. See ei käi õieti vabariigi sisse.

Ehk siis: inimesed, olge julgemad?

Tahaks küll. Aga ma arvangi, et see ei sünni üleöö. See mureneb tasapisi ja ma loodan, et meist saab üks korralik põhjamaa. Ehk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles