Arvamusfestivalil juhtis haridusaktivist ja veeruajakirjanik Triin Toomesaar Tudeng TV otsesaates «Fookus» tähelepanu sellele, et Eesti meedia arvamusküljed on keskealise valge mehe nägu. Mõttekildu on meediaväljaannetes lennutatud siia-sinna, kuid miks-küsimuseni pole mingil põhjusel veel jõutud.
Toomesaare väitele on raske vastu vaielda. Tegin kindluse mõttes väikese kontrolltesti ning lugesin üle augustikuu jooksul Postimehe arvamuskülgedel ilmunud artiklid ja paberlehe esimesel lehel avaldatud päevakommentaarid, nende autorite soo ja vanuse. Valim on küllaltki väike, kuid oligi mõeldud pigem üldise trendi kontrollimiseks – seesuguseid uuringuid on tehtud veel ning Toomesaar ei võtnud oma väidet õhust. Mu väikene kvantitatiivne test näitas, et 16 paberlehes ilmunud 65 arvamusartiklis jagas avalikkusega mõtteid 50 meest (ühes artiklis kaks meest) ja 16 naist.
Inimeste vanust oli mõnevõrra keerulisem hinnata. Kuigi enamik arvajaid olid avaliku elu tegelased, kelle sünnikuupäevad on internetist kiirelt leitavad, oli ka kümmekond anonüümsemat inimest, kelle vanust hindasin ligikaudu (kuna põhiliselt on anonüümse vanusega autorid noored, kallutaks nende väljajätmine tulemuste üldpilti). Seega väidan väikese võimaliku ebatäpsusega, et Postimehe arvamuskülgedel oli alla 40-aastaseid arvajaid ligikaudu 19 ning neist vaid kümme olid nooremad kui 30.
Võin kinnitada, et uute tulijate värskeid mõtteid oodatakse. Takistused tulevad pigem inimeste seest ning väljastpoolt toimetust.
Kui arvamuskülgi vaadata, siis on näha, et seal võtavad sõna ka korduvad autorid: arvamusliidrid või inimesed, kes on juba selles vallas kätt proovinud. Kui me mõtleme Toomesaare väite kolmandale aspektile ehk rassile, siis kui palju meil on üldse ühiskonnas mustanahalisi inimesi, kes on valmis midagi avalikult arvama? See, et augustikuus avaldasid Postimehes arvamust vaid valgenahalised inimesed, tähendab lihtsustatult paraku seda, et Abdul Turayl pole sel kuul olnud suurt midagi öelda.
Lapse lalin
Iga noore maailma ei jõua ära analüüsida, kuid noorelt ajakirjanikuna töötades näen selgelt teatud takistusi, mis «algaja arvaja» teele visatakse. Olen töötanud lühiajaliselt nii mõneski Eesti meediaväljaandes ja oma arvamuse avaldamisele pole siiani ükski toimetus pannud kätt ette või mind kuidagi tsenseerinud – võin kinnitada, et uute tulijate värskeid mõtteid oodatakse. Takistused tulevad pigem inimeste seest ning väljastpoolt toimetust.
Esiteks on noorel inimesel kindlasti keerulisem mitmekülgselt arvamust avaldada, kuna ta maailmapilt ei pruugi olla niivõrd selgelt välja kujunenud kui vanemal ning elukogenumal inimesel – see tekitab teatud ebakindlust, sinna pole midagi parata. Tõenäoliselt on just «keskealine valge mees» see ühiskonna grupp, kel on ajalooliselt põhjust end meie ühiskonnas kõige enesekindlamalt ja mugavamalt tunda ning kes saab seega ka oma arvamust kõige kindlamini väljendada.
Usun, et paljud noored pelgavad tagasisidet, mida võib saada suure tiraažiga väljaannete arvamuskülgedele kirjutades. Olen kirjutanud mitu arvamusartiklit ja iga kord vaatab kommentaariumist vastu üsna sarnane sisu: kui kellelegi ei meeldi mu arvamus, ei vaevuta esitama vastuargumente ega sisuliselt arutlema, sest ma pole seda oma vanuse tõttu lihtsalt väärt.
Olen kirjutanud mitu arvamusartiklit ja iga kord vaatab kommentaariumist vastu üsna sarnane sisu: kui kellelegi ei meeldi mu arvamus, ei vaevuta esitama vastuargumente ega sisuliselt arutlema, sest ma pole seda oma vanuse tõttu lihtsalt väärt.
Värskendavate ning teemakohaste mõtete asemel võib noor ajakirjanik oodata sõimu selle kohta, et ta on alles laps. Ja hoidku taevas, kui ta juhtub olema ka naissoost. Isiklikult olen saanud arvamuste eest kommentaare: «Kes tibile artikli kirjutas?»; «Sama rõve väliselt kui ka sisemiselt»; «Halerumal blondiin»; «Rumal tibi»; «Lapse lalin»; «See neiu on nati Savisaare nägu».
Arvamusartiklite juures ilmub tavaliselt autori pilt, mistõttu on mu lugude juures juhitud «igati sisukalt» tähelepanu sellele, et olen labane autor mustade nõiahuultega ning mulle omistatud tiitlite nimekiri on pikk ja kirju: neiuke, lapsuke, kiisu, preilike, lapsajakirjanik. Selliseid kommentaare ei kirjuta vaid internetitrollid, vaid ka riigikogu liikmed ja avaliku elu tegelased.
Selge see, et ajakirjanduses töötades peab olema paks nahk ning paljud ajakirjanikud hoiavad põhimõtteliselt kommentaariumidest eemale. Kui mind isiklikult üksnes soole, vanusele ja välimusele keskenduvad kommentaarid eriti ei kõiguta, siis näen oma noorte kolleegide pealt, kuivõrd hävitavalt võivad seesugused suvalised väljaütlemised algajale ajakirjanikule mõjuda. Isegi mu noored kolleegid, kes kirjutavad uudiseid, mitte arvamuslugusid, on kommentaariumi sisutühja sõimu peale niimoodi ehmatanud, et ei julge enam oma artiklitele iga kord nimegi alla kirjutada.
Kes arvajad minema peletab?
Toomesaar tõstatas arutelus küsimuse selle kohta, millist eeltööd teevad arvamustoimetused, et nende artiklid oleksid sooliselt ja vanuseliselt tasakaalustatud.
Esiteks, kui me räägime Postimehest, siis on see valdavalt naiste juhitud leht, mille puhul on keeruline mõista, kelle huvides oleks naiste arvamuse eemaletõukamine. Lisaks peatoimetajale ja peatoimetaja asetäitjale on ka osakondade juhid valdavalt naised.
Arvamustoimetajatega aru pidades kuulsin, et nad näevad ränka vaeva, et leida naisi, kes oleksid valmis erinevatel teemadel arvamust avaldama. Takistusi on mitmesuguseid. On tagasihoidlikke «mis arvaja mina nii väga ikka olen»-naisi, kes hakkavad arutlema, et sellest ja tollest teemast on juba nagu kirjutatud ja tema arvamus ilmselt polegi suurt midagi väärt. Teisest küljest on enesekindlaid ja end kehtestanud edukaid naisi, kes tunnevad, et neil pole seda lihtsalt vaja – nad on oma eluga rahul ja neil lihtsalt pole tarvis oma seisukohti ja vaateid leheveergudel esile tõsta.
Eespool kirjeldatut arvesse võttes saan sellest mõtteviisist mõneti ka aru: milleks tekitada oma ellu lisastressi sellega, et sind eelkõige su soo tõttu mõnitatakse või alavääristatakse?
Näib, et meie arvamuskülgede nägu on paraku ühiskondliku vastuvõtu ning suuresti ka naiste enesehinnangu või tõekspidamiste küsimus.
Oma rolli mängivad arvamuskülgede näo kujundamisel ka teemavaldkonnad, mis on parasjagu aktuaalsed. Seetõttu ei piisa lehele üksnes kvantitatiivselt otsa vaatamisest. Arvamustoimetaja tõi välja, et praegu on teravalt üleval julgeolekuküsimused, kuid naissoost julgeolekueksperte on oluliselt keerulisem leida ning saada arvamust avaldama kui meesoost asjatundjaid. Naised kipuvad arvamust avaldama küllaltki spetsiifilistes teemavaldkondades, samas kui mehed tunnevad, et võivad kaasa rääkida erisugustes küsimustes.
Arvamustoimetajad tunnistasid, et on soolise tasakaaluni jõudmisega niivõrd hädas, et kui mõni naine kirjutab nõrga artikli, «pingutab toimetaja endal naba paigast», et see loetavaks toimetada. Kui mees kirjutab kehva artikli, siis jääb lugu tavaliselt lihtsalt avaldamata.
Näib, et meie arvamuskülgede nägu on paraku ühiskondliku vastuvõtu ning suuresti ka naiste enesehinnangu või tõekspidamiste küsimus. Kuigi toimetused ootavad naiste kirjutisi, arvavad nad sageli endiselt, et nende arvamus ei ole mingil põhjusel oluline. Seetõttu soovitan pahastel kommenteerijatel ning ühiskonna arvamusliidritel sügavalt mõelda sellele, mida nad oma kommentaaridega taotlevad: kas seda, et neile esitatud arvamused sisaldaksid faktiliselt õiget informatsiooni ja oleksid argumenteeritud, või seda, et autorid oleksid üksnes küpses eas ja autoriteetse välimusega mehed.
Esimest on võimalik oma tasakaalustavate ja sisukate kommentaaridega muuta, teist mitte nii väga.