Garri Kasparov: Venemaad saab mõjutada pankade, mitte tankidega

Garri Kasparov

FOTO: Pm

Külma sõda kuulutavad karjed, mis tekkisid seoses üle teise riigi piiri liikuvate Vene tankide piltidega, tuletasid meelde ühte peaaegu unustatud ajastut. Säärane hüperbool võib aga saada reaalsuseks, kui lääs ei muuda oma viimasel kümnendil aetud ja läbikukkunud poliitikat ning ei anna lõpuks Vene peaministrile Vladimir Putinile teada, et viimase tegudel on tagajärjed.


Euroopa Liit on teinud avalduse, kritiseerides Venemaad tolle tegevuse eest Gruusias.
8. septembril läks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ELi delegatsiooni juhina Moskvasse otseseid kõnelusi pidama. Ent ajalugu näitab, et midagi võetakse ette alles siis, kui selleks on juba liiga hilja.


Minu suurim hirm on, et selle asemel, et mittemidagitegemist jätkata, rakendavad lääneriigid hulljulge sanktsioonide skeemi, mis karistab keskmist venelast, kuid ei tee midagi valitsevale klikile. Selle asemel peaksid lääneriigid minema hoopis Vene võimsaima vara – raha – ja Putinit võimul hoidvate oligarhide ELi ja USA viisade kallale.


Kui vaatasin koos oma poja Vadimiga Pekingi olümpiamänge, rääkisin talle jooksjast, kes oli omal ajal sama muljetavaldav kui Usain Bolt praegu – Jesse Owensist. Mulle meenus ta siis, kui vaatasin hiljuti Leni Riefenstahli märkimisväärset dokumentaalfilmi 1936. aasta Berliini olümpiamängudest «Olümpia: rahvaste pidu». Olümpiamängud ja natside juhtkonna seal etendatud stseenid on selgelt mõeldud näitama Saksamaa enesekindlust, tugevust, isegi teatud määral agressiivsust. Kuid film ei näita ähvardavaid kujutisi või sõjakaadreid. Saksamaa oli väljunud suurest majanduskriisist palju enne USAd ja ülejäänud Euroopat. Kas staadionitäied õnnelikud juubeldavad sakslased soovisid sõda?

Tõenäoliselt oli Hitler ülejäänud maailmaga kokkupõrkekursil algusest peale. Kuid korduvad nõrkuse ilmingud nende poolt, kes said liitlasteks, julgustasid tema ambitsioone. Iga otsuse või teo puhul oli vastupanu vähene või puudus see hoopis, ning see aitas kaasa täieliku karistamatuse tunde tekkimisele.


Natside demokraatia hävitamisele ja nende endi inimeste tagakiusamisele vaatasid naabrid kui siseasjadele. Koonduslaagrid olid avanud oma uksed poliitilistele vangidele juba enne 1936. aasta olümpiamänge. Pideva propagandavoo abil Saksa avalikkuse kasvavat radikaliseerumist eirati samamoodi.


Viimased üheksa aastat on Putini Venemaa ja lääs tantsinud sarnast tantsu.
Venemaa tegevuse võimalikud tagajärjed ei piirdu Ukraina või teiste naabritega. Nagu Benito Mussolini Abessiinias ja Hitler said julgustust Jaapani karistuseta jäänud Mandžuuria vallutamisest 1931. aastal, jälgivad rahulolematud riigid üle maailma – Iraan, Süüria, Venezuela – tähelepanelikult rahvusvahelist reaktsiooni Vene-Gruusia konfliktile. Hiina, alati üks silm Taiwanil, jälgib ja õpib samamoodi.


Sellist äärmuslikku kurjust, mida näitasid natsid, ei tule kunagi uuesti. Ma tõmbasin need paralleelid ainult selleks, et näidata samasugust trajektoori, ajaloolise põhjuse ja tagajärje suhet. Autokraadid saavad diktaatoriteks ja seejärel vallutajateks, sest keegi ei seisa neile vastu ajal, kui nad on vaid autokraadid. Ja mida rohkem oodata, seda suuremat hinda tuleb lõpuks maksta.

Septembri esimesel päeval pidas EL oma esimese erakorralise ülemkogu pärast Iraagi sõda. Ülemkogu lõppresolutsiooni sõnastus on Putini sõbra Silvio Berlusconi tõttu leebe ja sisaldab fraasi: «Me ootame, et Venemaa käitub vastutustundlikult, täites kõik endale võetud kohustused». On õiglane imestada, kus pärineb säärane ootus.
Putin ning tema miljardäridest ja endistest KGB töötajatest sõbrad naeravad säärase kummastava sõnastuse üle. «Ja...?» küsivad nad. See tuletab meelde Berlusconi eelkäija Mussolini sõnu Rahvasteliidus: «Liit on väga hea, kui varblased karjuvad, kuid üldsegi mitte hea, kui kotkad tülitsevad».


Venemaa on praegu liikunud Gruusia mõlema separatistliku piirkonna – Lõuna-Osseetia ja Abhaasia – annekteerimise suunas. Need on tõesti väga väiksed piirkonnad. Need, kes üritavad lepitada Putinit, ütlevad, et nende sündmuste tõlgendamine ohuna Ukraina, rääkimata Poola piiridele, on hüsteeria.


Aga kas «tähtsusetu» Sudeedimaa saatus oli ohtlik 70 aastat tagasi ülejäänud Euroopale? Saksamaa ütles, et selle Tšehhi piirkonna ülevõtmine oli vajalik, et pidurdada seal etniliste sakslaste tagakiusamist. Siin on jälle üks ebameeldiv paralleel Kremli avaldustega, mis räägivad vajadusest päästa etnilised venelased Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.


Kuid Venemaa vajab turgu oma naftale ja gaasile, ning Euroopa Liit vajab tarnijat. ELi suhete külmutamine Venemaaga lõpetaks Kremli valitseva eliidi, kes toetasid vahepeal tugevalt sissetungi Euroopa-meelsesse Gruusiasse ja selle destabiliseerimist. Vene eliidi eluviisi murdmine on see, mida Venemaa tegelikult kardab ja seetõttu peaks lääne reaktsioon olema foku- seeritud pankadele, mitte tankidele.

Vaatamata sellele teab Putin, et rääkimine on odav ja nafta kallis. Teha midagi Venemaa vastu tähendaks maksta kallist hinda ja Putin ei usu, et lääs soovib seda hinda maksta.


Kui lääne valitsused hakkaksid ajama Vene eliidi poolt varastatud vara ja sõlmitud kahtlaste diilide jälgi, peavad nad uurima ka hiigelinstitutsioone ning rahvusvahelisi äri- ja poliitilisi liidreid, kes on aastaid liigutanud Putini ja tema semude miljardeid dollareid, mis on Venemaalt välja pihustatud. Lahtirakendamine on valulik ja võib viia mitme Euroopa valitsuse ümbertegemiseni. Kas on üldse mingit kahtlust, et Putinil, olemuslikul KGB-mehel, on olemas täpsed koopiad igast kompromiteerivast lepingust?
Nagu tavaliselt, tunnetab Putin ka nüüd nõrkust lääne ridades ja kasutab seda ära panuste tõstmiseks.


Läänevastane propaganda siin Venemaal küünib juba külma sõja halvimate päevade tasemeni ja nüüd on Kreml sihikule võtnud lääne ärihuvid. Euroopa jutt «mitteaktsepteeritud» tegudest ning «tõsistest muredest» annab ilmselt varsti teed vabandustele ja avaldustele, öeldes, et Venemaa abi läheb vaja nii siin kui ka seal, et Venemaa rahvusvaheline kaasatus on oluline. Ja jälle kord, olles mitte midagi ära andnud, nõustub Putin kombekohaselt.

Garri Kasparov on male eksmaailmameister ning Ühendatud Kodanikurinde esimees ja ühenduse Teine Venemaa juht. Ta elab Moskvas.

The New York Times Syndicate

Tagasi üles