Ekslik on arvata, et uimastite legaliseerimine vähendaks narkomaaniat. Sellise väite kohta ei ole tõendust, kirjutab endine siseminister, praegune riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni juht Ken-Marti Vaher vastusena Postimehes ilmunud arvamusloole «Narkootikumide kasutamine tuleks dekriminaliseerida».
Arutelu narkomaania vähendamise ja tõhusa narkopoliitika üle on alati vajalik ning seda võiks olla meie ühiskonnas rohkem. Eelkõige seetõttu, et narkomaania on väga keeruline, palju raha nõudev ja kahjuks tihti ka avalikkuse eest varjul olev nähtus. Eesti selgeks omapäraks on ka siin levinud ja palju üledoose tekitanud ülikange droog fentanüül, mille levikut on oluliselt raskem takistada muuhulgas ka seetõttu, et doosiks piisab väga väikesest kogusest.
Räägin kolmest väitest, mis on kõlanud. Esiteks ei ole õige arvamusloos esitatud peamine väide, justkui oleks Eestis uimastite tarvitamine kuritegu. Tegelikult on meil juba 2002. aastast narkootikumide isiklikuks tarbeks omamine ja tarvitamine dekriminaliseeritud – see on endiselt ebaseaduslik, aga mitte kuritegu, vaid väärtegu. Nii on see ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Portugalis, Tšehhis ja Hollandis. Nii kulutatakse enamik kriminaalasutuste ressursist uimastite levitajatele, sest tarvitajaid tuleks mõjutada eelkõige ravi ja rehabilitatsiooni abil.
Teiseks arvatakse ekslikult, et uimastite legaliseerimine vähendaks narkomaaniat. Sellise väite kohta ei ole tõendust. Rahvusvaheline praktika näitab, et narkootiliste ainete ebaseaduslik staatus hoiab narkoturu ja sõltuvuste leviku oluliselt kitsama, kui see oleks uimastite seadustamise puhul. Meil pole piisavalt selgitatud ka erinevust uimastite tarvitamise dekriminaliseerimise ja legaliseerimise vahel. Dekriminaliseerimine tähendab, et aine tarvitamine ei ole enam kuritegu, vaid väärtegu, legaliseerimine aga aine tarvitamise seaduslikku lubamist.
Narkomaania vähendamisel saame tulemusi aga vaid pikaajaliselt, sest üleöö või lühivaates suudetakse muuta vähe. Ja just seetõttu pole raske töö narkomaania vähendamiseks üldiselt olnud poliitikutele atraktiivne, sest valimised toimuvad meil ju üsna tihti.
Holland on peaaegu ainus Euroopa riik, kus näiteks kanepi tarvitamine on kindlates kohtades ja väga rangete reeglite alusel lubatud ehk legaalne. Samas on seal tõsiselt ja pika aja jooksul panustatud narkomaania ennetusse ja ravisüsteemi, meil Eestis aga mitte. Kuna sõltuvuste ennetamisel on kõige olulisem vältida tarvitamise algust ja seda eriti alaealisena, siis on mõistlik hoida narkootikumid ebaseaduslikena.
Ebaseaduslik staatus kujundab ka sotsiaalset normi – narkootikumide proovimine ei ole lahe ega lubatud. Näiteks on uuringu kohaselt amfetamiini tarvitanud vaid üks protsent Eesti täiskasvanutest, aga alkoholi kui legaalset ainet tarvitab regulaarselt pea 85 protsenti täisealistest.
Kolmandaks, tihti on kuulda väiteid, et narkomaania vähendamine on lootusetu. Ei ole. Selleks tuleb teha mitut asja korraga ja süsteemselt, mitte oodata soodsat aega, mil meil on piisavalt raha ja eelarvamused iseenesest hajuvad. Tõsi – sõltlaste ravi on väga kallis ja keeruline, kuid ometi on see ühiskonnale odavam ja inimlikum, kui lasta inimestel elada kuritegelikus üledooside, varguste, vangla, vägivalla ja laostatuse tsüklis. Kui võtta eesmärgiks sõltuvuste ennetamine peredes ja koolides – parim aeg selleks on enne murdeiga –, on ka lootust pikkamööda vähendada nõudlust narkootikumide järele.
Olen sügavalt veendunud, et narkomaaniat saab vähendada selgelt kolme tegevuse koosmõjus. Esiteks, uimastite pakkumise vähendamine (uimastite levitamise tõkestamine), teiseks, nõudluse vähendamine (inimeste soovi vähendamine uimastite järele ehk ennetus) ja kolmandaks, narkosõltlaste ravi. Kui mõni neist liinidest piisavalt ei toimi, siis pikaajalisi tulemusi me ei näe. Narkomaania vähendamisel saame tulemusi aga vaid pikaajaliselt, sest üleöö või lühivaates suudetakse muuta vähe. Ja just seetõttu pole raske töö narkomaania vähendamiseks üldiselt olnud poliitikutele atraktiivne, sest valimised toimuvad meil ju üsna tihti.
