Kultuurimagasini OP! uus hooaeg on alanud ja see on saabunud uues kuues. Saatejuht on uus – Margit Kilumets – ja ka formaat on uus. Meedia tahab ja armastab uut, uus on selles nii neuroos kui obsessioon.
OP!-i arusaamatu muutumine
16. september 2015, 19:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
OP!-i eelmine formaat, kus saade oli jagatud neljaks eri teemasaateks, töötas minu puhul hästi. Vaatasin neid kõiki saateid kui mitte just alati, siis piisavalt tihedalt. Vahelepõikena olgu öeldud, et kirjandussaade «Kirjandusministeerium» jätkab eelmisest komplektist suveräänsena edasi. Selles mõttes jäigi kevadel õhku küsimus, miks on vaja töötavat formaati muuta. Neile küsimustele vastust hästi ei tulnud. Vastuse pidi tooma saade.
Kui varem oli OP!-i skeem selline, et vastavast sündmusest või nähtusest rääkisid nii asjaosalised ja kõrvalvaatajad, vahel ka ainult kõrvaltvaatajad, siis Margit Kilumetsa juhitud OP on persoonikeskne. Esimeses saates said sõna ainult persoonid, portreteeritavad. Intervjueeriti režissöör Veiko Õunpuud tema uue mängufilmi «Roukli» tõttu, kunstnik Kiwat tema kunstijuubeli ja retrospektiivnäituse puhul ning lavastaja Adolf Shapirot, kes toob linnateatris lavale Madis Kõivu.
Mõni päev tagasi lugesin Margit Kilumetsa tsitaati: «Ma teen saadet inimestele, mitte Sirbi toimetusele.» See inimeste ja Sirbi toimetuse vastandamine on üsna kummaline asi, aga üldjoontes on võimalik aru saada, mida Kilumets mõtleb – inimeselt inimesele, empaatiline kultuuriajakirjandus, haaravad lood.
Mulle isiklikult väga selline kultuurisaate obsessiivne inimesele lähendamine ei meeldi. Ma ei usu, et kultuuriajakirjanduse lähenemisnurka on võimalik lõpmatult populariseerida, ilma et muutuks selle asja sisu – see tähendab, ilma et sellest väljendist kaoks ära sõna kultuur.
Selles mõttes tabas uut OP!-i vaadates rõõmus üllatus, et populismiradadele pole mindud. Esimesed intervjueeritavad-portreteeritavad Veiko Õunpuu ja Kiwa seonduvad laiemale üldsusele pigem «keeruliste ja hermeetiliste» loojatena, samuti pole Šapiro ja Kõiv mingi rahvakunst.
Mõnevõrra jättis see ainult ühe persooni intervjueerimise skeem küll natuke staatilise mulje, varasem arvamuste kollaaž oli kuidagi dünaamilisem ja elavam. Kui jutuajamised Õunpuu ja Kiwaga läksid minu arvates hea kultuuriajakirjanduse kategooriasse – räägiti asjast ja tehti seda huvitavalt, oli vestlus Šapiroga pigem nagu laupäevahommikuse «Maahommiku» kultuurilisa: istume taluõues ja räägime Kõivu lavastamise asemel hoopis hammaste pesemisest ja hingelisest puhastumisest. Asi läks liiga n-ö õhkkonnaks kätte. Noored inimesed ütlevad sellise asja peale wtf. See on nüüd see koht, kus kultuuriajakirjandus muutub minu jaoks tühjaks ja tühistab, kasutades Baudelaire’i väljendit – omaenese objekti.
Ajakirjanikuna pean ma ütlema välja seisukoha, kas mulle meeldis rohkem eelmine või see formaat. Vastan, et eelmine. Aga eks saatel on aega veel areneda. Seega ei saanud ma küll vastust oma alguses esitatud küsimusele, miks oli vaja saadet muuta.