Kui arve vaadata, siis elab teater Eestis väga hästi – rahvas käib teatris, elujõulistena paistavad nii endised riigiteatrid kui ka suuremad või väiksemad erateatrid, lavastusi tehakse igale maitsele ja vanusele.
Liiga palju teatrit
18. september 2015, 23:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Teatri Agentuur (ETA) koondab kokku 37 etendusasutuse statistika, alates Estoniast ja lõpetades näiteks vaid ühe lavastuse produtseerinud Liivi muuseumiga. Seega hõlmab see ülevaade peaaegu kogu Eesti teatrivälja.
Eelmine aasta oli publikul võimalik valida 511 lavastuse seast, millest 196 esietendus 2014. aastal, see tähendab, et kümme kuud järjest igal argiõhtul esietendus üks uus lavastus. Kümnend tagasi kõikus Eesti teatrite uuslavastuste arv poolteisesaja juures. Viimaseid aastaid iseloomustabki uuslavastuste arvu suurenemine (2013. aastal jõudis publikuni 186 uuslavastust, 2012. aastal 203).
Kuna Eesti rahvastik väheneb ning kultuurisündmuste konkurents aina tiheneb, tulebki pidevalt välja mõelda midagi uut, et inimesi saali meelitada. Uuslavastuste rohkust võibki vaadelda positiivsena – mida rohkem tehakse, seda suurem valik publikul on; loojad saavad teostada oma ideid. Ent ükskõik kui minimalistlik lavastus ka pole, on uue lavastuse väljatoomine alati kallim kui juba repertuaaris oleva mängimine.
Ma ei arva, et oleks olemas mingi x arv uuslavastusi, mis oleks Eestile piisav, ja saan aru, et on vaja katsetada ja kukkuda, et tulevikus saaks õnnestuda. Kuid viimasel paaril aastal on kasvanud lavastuste arv, kus suure kultuuri pähe pakutakse haltuurat. Liialt sageli tuleb saalist väljudes nentida, et taas kord on tegijatel ajast, rahast või oskustest puudu olnud. Või et taas on tehtud riskivaba (loe: igav) lavastus, mis tänu tuntud nimedele toob suured saalid täis.
Loota, et tuleb aeg, mil tehakse vähem, aga süvenenult, või ebaõnnestunud katsed ei jõuakski publikuni, on naiivne. Pigem on Eesti teatrimaastikul olukord minemas veelgi pingelisemaks – uusi (noori andeid, ajutisi loomingulisi kooslusi, vabakutselisi) tegijaid tuleb aina juurde, kuid raha ja vaatajatearvud ei kasva. Kui kaua jaksab publik vaadata poolikuid lavastusi?