Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos

«Olen tegelikult kohutavalt maias,» sosistab teleekraani armutust hästi tundev Liina Vahtrik tol hommikul rikkaliku koogivalikuga kohvikus hoopis eri teede nimetusi  lugedes. Jään solidaarseks, tellime piparmünditeed.

«Ja kuule, nende piltide osas … ärme mingeid imepilte küll lavasta, teeme lihtsalt mõne ilusa foto,» lisab näitleja ja tunnistab, et pildistamine on talle füüsiline piin. Mul pole raske teda mõista, tean ka ise seda tunnet.

Liinal on täna tegelikult täiesti vaba päev, mil võib teha, mida tahab, kas või intervjuud anda. Ent tavalistel puhkehommikutel ta lihtsalt molutab.

«Just, kuulsid õigesti – molutan jah. Seni, kuni koer lubab. Siis läheme õue ning see annab päevale mõnusa alguse. Enda pärast ma ju ei läheks üldse välja, koer aga rütmitab mu päeva. Vahel mõtlen, et huvitav, kummale meist neid pikki jalutuskäike ja metsajooksu rohkem vaja on, mulle või talle. Ja üha enam tundub, et mulle – see hoiab närvid korras,» naerab Liina.

Tal on seljataga põnev filmivõtetega suvi ja nüüdseks ka isemoodi prooviperiood. Ees seisab aga pinevam periood, sest oktoobris jõuab vaatajate rõõmuks taas ekraanile võistluslik paroodiasaade «Su nägu kõlab tuttavalt», kus Liina on üks osalejatest. Salvestused, grimmid, trennid ja lauluproovid juba käivad. Liina elu on pidev muutumine ja lõputu kohanemine.

«Tegelikult on see ka omamoodi ohtlik, sest teinekord kohaned nii, et lõpuks lahustud. Ja ometi: kohanemiseta polekski me elu võimalik,» mainib näitleja.

Me pole varem kohtunud, ma ei tea temast suurt midagi peale mõne nähtud rolli ja eduloo. Kes on ta inimesena ja mis talle korda läheb?

«Ma olen halb intervjuude andja, sest mul on kaks varianti, kuidas intervjueerituks kehastuda. Kui diktofoni klõps käib või kaamera käivitub, siis avastan end olukorrast, kus ma kujutan ette, et intervjueerija on mu vana sõbranna, ja lõpuks räägin juttu, mida ei ole vaja. Või teine variant on, et lähen kinni, isegi ülbeks, ja minult ei saa midagi kätte. Muidugi on see kaitsepositsioon, aga ma siis püüan nüüd kohaneda,» hingab Liina sügavalt sisse ja vaikselt välja.

Hakkad tõsise teatri rüpest huumorisaate kaudu paroodiastaariks tõusma – oled sa meelelahutusega sina peal?

Tänaseks juba tõesti. Noorena olin ikka jube radikaalne ja uskusin, et ei tohi vastu võtta ühtegi asja, mis ei vasta minu jube kõrgetele kunstilistele nõudmistele. Nüüd olen väga palju leebemaks muutunud ja teen lihtsalt tööd, mis mulle väga meeldib.

Aga millest see leebus tuleb? On see raha ja töömõnu sobiv suhe?

Ilmselt. Asi on pigem lihtsalt fookuses. Nooremast peast oli ka mulle oluline hea kunsti tegemine. Nüüd on aga tähtis, et saaksin osta maakodusse mõne mõnusa asja. Nii lihtne ongi. Eks seegi ole kohanemine – kui nooremast peast pendeldad kõik mugavused väikekodanluseks, siis vanemast peast küsid eneselt juba: a mis selles siis halba on?

Olen kindel, et meelelahutus pole saatanast. Vastupidi. Kuid kõike ei tohiks siiski vastu võtta. Näiteks on meil telekas kogu aeg lahti, sest peres elab kaheksa-aastane multikate sihtrühm. Ühtäkki märkad, et kuulad telekast tulevat loba õhtust õhtusse, ja see on saanud sulle normaalsuseks. Ent lobaga ei peaks me ju kohanema. Meil kõigil peaks olema kohustus hoida oma (kodu)ruumi ja mõttemaailma puhtana.

Kas lavakoolis suunati sind ka tõsisemale teele või hoiatati kerglase meelelahutusmaailma eest à la see rikub ande?

Omal moel hoiatati tõesti, soovitati end mitte kohe kärmelt seriaalidega siduda ja meelelahutusse ära uppuda. Minu meelest on väga OK noorele inimesele nii öelda, sest jah, tähesära võib pea väga sassi lüüa ja luua mulje, et see ongi päris maailm, kui sind hetkeks haibitakse. Ent see kõik ei taga ju igavest sära. Seetõttu ongi mõistlik hoiatada lapsekingades artiste, et nad püüaksid jalad maas hoida.

Teisest küljest aga…

(Hakkab ootamatult naerma)

Tead, ma ei saaks üldse poliitik olla, mul on kõik jutud «ühest küljest» ja «teisest küljest». Ma muudkui vaagin.

Kuid teema juurde tulles: näitleja töö on adrenaliini täis ja vahel on vaja sellest puhata. Sest muidu hukkud. Mina näiteks pean pausi pidama, sest – ja see pole nüüd diagnoos – olen lihtsalt hirmus närvihaige ja omamoodi ärevushäiretega inimene. Olen end lihtsalt tundma õppinud ja julgen enese kohta nii öelda. Muuhulgas ka seda, et pärast pikaajalist intensiivset teatriperiood ongi mul vaja lihtsalt teatripausi.

 

Raha eest naudingu leidmine kõlab mõnes kõrvas halvasti. Oled sa pidanud end ära rääkima, et parem hakkaks?

Ei ole pidanud, sest raha pole minu jaoks probleem.

Mu meelest on see jube võlts jutt, kuidas raha on häbiväärt. Raha on väga tore asi. Kuid artistid, kes võtavad hoiaku stiilis «head kunsti teen rahata, aga kehvema kvaliteediga töö ehk haltuura eest küsin palju raha», kaevavad endale ise auku. Lõppkokkuvõttes võidavad ainult need, kes on väga huvitatud sellest, et hoidagi näitlejate palgaks mõeldud rahakotirauad koomal.

Nii et jah, raha on hea asi, aga mina ei oska seda üldse küsida. Olen selline vana kooli inimene, kellel on alati natuke piinlik küsida, ja puudub ka vastav know-how. Paraku leidub jätkuvalt selliseid produktsioone, kellelt pead oma väljateenitud raha kerjama ja kes jätavad mulje, nagu oleksid nad su töö eest makstes sulle teene teinud.

Raha eest naudingu leidmine kõlab mõnes kõrvas halvasti. Oled sa pidanud end ära rääkima, et parem hakkaks?

Ei ole pidanud, sest raha pole minu jaoks probleem.

Mu meelest on see jube võlts jutt, kuidas raha on häbiväärt. Raha on väga tore asi. Kuid artistid, kes võtavad hoiaku stiilis «head kunsti teen rahata, aga kehvema kvaliteediga töö ehk haltuura eest küsin palju raha», kaevavad endale ise auku. Lõppkokkuvõttes võidavad ainult need, kes on väga huvitatud sellest, et hoidagi näitlejate palgaks mõeldud rahakotirauad koomal.

Nii et jah, raha on hea asi, aga mina ei oska seda üldse küsida. Olen selline vana kooli inimene, kellel on alati natuke piinlik küsida, ja puudub ka vastav know-how. Paraku leidub jätkuvalt selliseid produktsioone, kellelt pead oma väljateenitud raha kerjama ja kes jätavad mulje, nagu oleksid nad su töö eest makstes sulle teene teinud.

 

Oskad sa end sellisel puhul kehtestada?

Ei oska. Ma küll suure suuga räägin siin, kuidas peaks olema, aga praktika on nõrk. Loomeinimestel on ju sageli finantsmaailmast arusaamisega kehvasti. Ja lisaks ka kunstiinimese häbi à la raha on räpane.

Vaat majandust oleks lavakoolis küll võinud õpetada, mõistmist, kus on su koht ühiskondlikus pildis ja kuidas tehtud töö eest raha küsida. Samas olen ma loomemajanduse osas seda meelt, et kunst ei saa iialgi olema valdkond, mis ennast müüb ja majandab. Nii kaob ju kunstilise riski julgus ja võimalus, et sünnib midagi uut. Meil on ju ühiskondlik kultuuriline kokkulepe, et kunst siiski võiks meie elus olla, ja seetõttu tuleks sellesse ka vääriliselt suhtuda.

Miks sa näosaate pakkumise vastu võtsid?

Minuga on elus nii läinud, et oskan näidelda ja mulle meeldib laulda. Ja kui sellist tööd pakutakse, võtan pakkumise vastu. Eriti juhul, kui ma selle eest leiba saan osta. Ja üleüldse, kaua ma siis niisama kodus jorutan.

Ja no kolmas, kõige mõjuvam põhjus oli see, et kui mu kaheksa-aastane poeg teatas: «Sa oled loll, kui saatesse ei lähe!» No kuidas sa siis lapsele ära ütled?

Saate formaat meeldib mulle samuti, ikka väga. See on kui lapsepõlve pikendus, sest kasvasin Soome televisiooniga, lemmiksaade oli «Hittimittari» ja elasin teleka ees oma lemmikutele ikka kogu kehaga kaasa, matkides liigutusi ja laulusõnu, neist sageli lõpuni aru saamata. Kuni selleni, et mõtlesin ise keele välja, ja see oli ju kohutavalt lõbus. Selles saates on aga kõik see olemas: võimalus teha lapsemeelseid tegusid ja samal ajal tõsist nägu juurde. Ning kuna see ei ole teisikute otsimise saade, umbes et «anname originaalartistile puhkust», on mu tegemises ka väike riugas sees. Sest mulle hirmsasti meeldib minna poksikinnastega balletietendusele ja balletikleidis poksimatšile ses mõttes, et kõike annab ju pisut venitada ja seal õige pisut laamendada. Mulle tundub, et asi läheb põnevaks siis, kui raame õige pisut nihutada, enda jaoks eelkõige.

Kas sa kardad ka midagi uue rolliga seoses?

Tead, tegelikult võtsin tõesti natuke järelemõtlemisaega. Ennekõike seepärast, et kas ma tulen etteantud tööga toime. Maht on ju pirakas. Ja siis muidugi see, et kas ma ikka julgen. Loomult olen ju argpüks ja no ikka tekib mure, et mida teised ütlevad. Inimlikud hirmud seega, kuid ma ei leia, et peaksin tegema nägu, et mind üldse ei huvita teiste arvamus, või jätma mulje, et ma tean kogu aeg täpselt, mida teen. Tühjagi ma seda kogu aeg tean!

(Naerab jälle mõnusalt)

Loodan, et selle saate lõbu ja lust säilib meie kõigi jaoks lõpuni, sest surmtõsine meelelahutus oleks ka kole.

Ja ootan põnevusega võistlust, mida on alati tore jälgida. Aga millise mõõdulindiga mõõdad sa inimese eneseväljendust? Kuidas aeg tuli või et kas see, kelle laul oli lühem, on parem? Hindamist ei tohi seega üle tähtsustada, loevad toredus ja lust ning ennekõike publiku meeleolu.

 

Rahvas on ju nii nõudlik, selline lõbustamine on vist ikka väga keeruline töö…

(Naerab) Ei ole see näitlejatöö nii hull midagi.

Usun, et on olemas palju keerulisemaid ameteid, näiteks arsti või õpetaja töö. Kui minul läheb midagi tuksi, ei juhtu sellest ju eriti midagi, maailm on täpselt sama koha peal. Kui aga arst keerab operatsiooni tuksi või õpetaja ei suuda ainet edasi anda, on lood keerulisemad.

See sügis on sulle siis uue õppimise ja enese proovile paneku aeg. Muu hulgas teed sa autojuhiluba – miks alles nüüd?

No ma alles nüüd ärkasin, et võiks ja peaks oskama ka autoga sõita. Mul hakkas äkki piinlik, et lasen teistel end kogu aeg sõidutada ja viia, täielik parasiidi tunne tekkis. Ja siis otsustasin, et nüüd olen nii suur tüdruk juba, et võiksin osata küll. Nii ma õpin praegu. Tegelikult on mul praeguseks teooriaeksam tehtud. Nüüd teen linnasõitu, aga see on nii masendav, et ma täitsa kardan, et sinna paika see kõik lõpuks jääbki. Tallinnas sõitmine on ikka väga kole. Maanteel saan aga väga hästi sõidetud, täielik maanteekunn olen.

Rahvas on ju nii nõudlik, selline lõbustamine on vist ikka väga keeruline töö…

(Naerab) Ei ole see näitlejatöö nii hull midagi.

Usun, et on olemas palju keerulisemaid ameteid, näiteks arsti või õpetaja töö. Kui minul läheb midagi tuksi, ei juhtu sellest ju eriti midagi, maailm on täpselt sama koha peal. Kui aga arst keerab operatsiooni tuksi või õpetaja ei suuda ainet edasi anda, on lood keerulisemad.

See sügis on sulle siis uue õppimise ja enese proovile paneku aeg. Muu hulgas teed sa autojuhiluba – miks alles nüüd?

No ma alles nüüd ärkasin, et võiks ja peaks oskama ka autoga sõita. Mul hakkas äkki piinlik, et lasen teistel end kogu aeg sõidutada ja viia, täielik parasiidi tunne tekkis. Ja siis otsustasin, et nüüd olen nii suur tüdruk juba, et võiksin osata küll. Nii ma õpin praegu. Tegelikult on mul praeguseks teooriaeksam tehtud. Nüüd teen linnasõitu, aga see on nii masendav, et ma täitsa kardan, et sinna paika see kõik lõpuks jääbki. Tallinnas sõitmine on ikka väga kole. Maanteel saan aga väga hästi sõidetud, täielik maanteekunn olen.

 

Kuidas sul muidu läheb, kuidas ennast tunned?

Tunnen ennast hästi, tõesti hästi. Olen leidnud kuidagi sobiva rütmi oma elus, mul on sobivalt tööd ja parasjagu raha, mul jääb lapse, kaasa ja kodu jaoks aega. Isegi sedavõrd, et saime koera majja võetud. Lühidalt: ma tunnen nüüd, et olen ametlikult keskealine. Koer, autojuhtimine ja meelelahutus – kuldne kolmik.

Aga teater, milline suhe sul sellega praegu on?

Mul hakkab isu tasapisi tagasi tulema. Vahepeal vist tekkis mingi küllastus. Usun, et see on üsna normaalne, ja midagi traagilist pole selles, et tekib okserefleks, sest head teatrit sai ühel hetkel nii palju korraga tehtud. Jaks ja tahtmine said mõneks ajaks otsa.

Aga juba tollal andsin endale aru, et teatrist puhkust tahtes pole mu sõna lõplik ja et ilmselt tahan mõne aja pärast jälle tagasi. Ma muudan kogu aeg meelt, vastavalt tundele ja olekule. Pärast puhkepausi on isu tagasi, puhkust oli vaja.

Viitasid enne, et ei oska piisavalt enda eest seista. Mõne meelest on saatus su vastu ka liialt karm olnud. Kas tunned, et mõnikord lähevad asjad raskelt või et tee on suisa püsti?

Tegelikult eriti mitte, ja kindlasti ei arva ma, et mulle on elus liiga tehtud. Vastupidi, olen korduvalt tundnud, et sündisin õnnesärgis. Olen sattunud elus just nende otsade peale, mis on minu jaoks õiged lahendused. Ma olen kohtunud nii erakordsete inimestega ja kas või von Krahliski koos tööd teinud, et ise ka ei usu. See on olnud väga väärtuslik aeg.

Aga millegipärast arvatakse, et kõik hea peab olema lõputu. Et sportlane peab andma lõputult häid tulemusi, et ükski asi ei tohi loomulikult oma surma surra. Kuid see pole ju nii, elu muutub pidevalt, kõik areneb. Ja mul on olnud mu teel ainult minu enese valikud. Nii ei saagi ma kunagi arvata, et keegi teeb mulle liiga. See pole lihtsalt võimalik. Aga seda pole tahetud alati uskuda. Ilmselt seetõttu, et me kujutame ette, et kõik on üks suur võistlus ja jube rebimine. Ei ole ju.

Ütlen ausalt, ma ei taju oma elu sellisena, ega ürita ka inimestele midagi selgeks teha või ümber mõtestada. Ma lihtsalt elan nii, omal moel, võttes avasüli vastu kõik selle, mida elu pakub.

(Paus)

Krahli teater töötab ju ka pisut teisiti, kui oleme harjunud, et teater või tegelikult ükskõik mis asutus töötab. Näiteks pole meil kunagi seina peal olnud käskkirja, kus on kirjas, kes rolli saavad. Meil on sõpruskond, kes käib koos ja arutab, kas meil on midagi rahvale öelda. Ja kui on, siis öeldakse. Ja ütlema hakkavad ehk rolle teevad siiski need, kel tõesti on midagi antud teemal või tolles hetkes öelda. Kellel pole midagi öelda, need selles tükis kaasa ei tee. Ja nii uskumatuna kui see ka kõlab, täpselt nii ongi senini toiminud.

See on võrratu valem. Aga mis sa siis lapsele lauale paned, kui teema sind ei kõneta?

Just, selle tõttu rahastust teab kui palju pole, sest kunagi ei rihita ju müüginumbritele. Tänu sellele saabki selle sõnumi ja ütlemise valida juhul, kui oled oma rahakoti täitnud mingi muu töö või asjaga.

Ehk et rahastad oma mõtteid ise.

MIS ON KUULSUS?

Kui (tütar) Liina Vahtrik ja (ema) Helgi Sallo (koos) välja lähevad, jääb nii mõnigi hetkeks seisma või vaatab neile järele: ikkagi kaks nimekat näitlejat päriselt, elusuuruses. Liinal on kuulsusest oma arusaam:

«Mis on üldse kuulsus meie ühiskonnas? Me kõik sõidame ju trolliga ja ostame second hand’ist riideid. Meil ei ole hermeetilist keskkonda, kus kuulsus kenasti koos hoida. Nii ongi loomulik, et vahel tehakse pilti, mõnikord filmitakse, kuid see on ju osa meie tööst. Reeglina tulevad ligi lapsed, ja nad on siiralt rõõmsad, sest kohtuvad kellegagi, keda on näinud televiisorist. Tõsi, teinekord olen väga väsinud ja tahaks ehk rohkem endasse pöörata, aga annan fänni nähes enesele aru, et see on osa mu tööst. Ja kõik ongi ju tegelikult lihtne.»

 

 

MIS ON KUULSUS?

Kui (tütar) Liina Vahtrik ja (ema) Helgi Sallo (koos) välja lähevad, jääb nii mõnigi hetkeks seisma või vaatab neile järele: ikkagi kaks nimekat näitlejat päriselt, elusuuruses. Liinal on kuulsusest oma arusaam:

«Mis on üldse kuulsus meie ühiskonnas? Me kõik sõidame ju trolliga ja ostame second hand’ist riideid. Meil ei ole hermeetilist keskkonda, kus kuulsus kenasti koos hoida. Nii ongi loomulik, et vahel tehakse pilti, mõnikord filmitakse, kuid see on ju osa meie tööst. Reeglina tulevad ligi lapsed, ja nad on siiralt rõõmsad, sest kohtuvad kellegagi, keda on näinud televiisorist. Tõsi, teinekord olen väga väsinud ja tahaks ehk rohkem endasse pöörata, aga annan fänni nähes enesele aru, et see on osa mu tööst. Ja kõik ongi ju tegelikult lihtne.»

Või kui sul on kinnisvara, mis elatab su ära, või sul on piprad ja tšillid, mis mühinal kasvavad. Mul pole maju ega tööstust – ma ei oska ettevõtja olla. Aga õnneks oskan ma nüüd laulda, ja näosaate honorar toidabki mu ära.

Kuidas sa muidu oma päeva täidad?

Nagu inimene ikka. Saadan lapse kooli, teen kohvi, ajan mehega juttu, viin koera välja... Ja siis vastavalt sellele, mida teha on ja kus seriaalis parasjagu virvendan, käin võttepäevadel («Heeringas Veenuse õlal» ja  «Naabriplika» – P. K.). Seda ilget mutti Harry Kõrvitsa kõrval on ikka väga tore mängida.

Ja suvel osalesin Lõuna-Eestis oma maakodu kõrval toimunud filmivõtetel. Noor režissöör Triin Ruumet väntas, pealkiri «Päevad, mis ajasid segadusse» ehk lugu 1990ndatel maarajoonis elanud noorte elust. Tõotab tulla äge film, meeskond oli väga äge ja noor režissöör teadis täpselt, mida tahab ja kuidas seda saada. Suur nauding oli tööd teha, ehkki lugu on karm eneseotsing keset joomisi, laaberdamist ja autode sodiks sõitmist. Ja mina mängin filmi peategelase ema, kes peamiselt nutab.

Sul on päriselt ka lapsed, poeg ja tütar. Kas emana muretsed väga või oled pigem rahulik kaaslane?

Ikka pigem muretsen. Et kas ta on saanud oma lapsepõlvest piisavalt ja milliseid valikuid ta nüüd siis teeb. Kuid ma olen kaugel sellest, et «oi, vanasti oli parem ja nüüd on maailm kole koht». Maailmas on alati olnud nii, et kui sa hävitad kurja ühest kohast, siis see pulpsatab teises kohas välja. Elu ongi ju hernes, hea ja halb on kenasti keras koos. Ja kas kuivand hernes või värskem variant, see oleneb sellest, kui hästi või halvasti sa välja oled maganud.

Kuidas sa end kodanikuna maailmas tunned?

Varem võtsin kõike väga südamesse. 2000ndate alguse poole tundus, et peaksin rohkem kodanikuna sõna võtma, ja mulle tundus, et elu on mustvalgem. Et on olemas kindel lahendus, õige või vale. Praeguseks olen mõistnud, et ükskõik mis otsuses puhul võib mis tahes valesti minna ja ikka jäävad agad. Seetõttu ei taha ma enam ka seisukohti võtta või arvamust avaldada.

Ma ei talu enam äärmuslust. Või kui üldse, siis ainult kunstis.

Kuidas sa hindad huumorit endas?

Räägitakse, et kõige paremad koomikud on  depressioonihaiged. Mis see nali aga on? Mul on  kalduvus liigsesse tõsimeelsusse vajuda, kuid siis polegi muud kui elunähtused naljaks keerata, et ei võtaks end liiga tõsiselt.

Minu jaoks on naljakas mees Mart Juur, ja tema naljad on naljakad. Armastan igasugust huumorit, ka väga tobedat soome fekaalihuumorit. Ja kui näiteid tuua, siis üks mu lemmik huumorikohti on filmis «Ässad» stseen, kus hävituslendur võtab maski eest ja ta nägu on täpselt maski kuju järgi moondunud. No on pööraselt naljakas. Ja lisaks Monty Python.

Enda üle naermine tuleb ka välja?

No muidugi tahaks öelda, et jaa, ja et peabki oskama. Aga ega see valulävi nii kõrge ei ole, lõug hakkab ikka suht kiiresti värisema, kui keegi midagi ütleb.

Kui palun sul kohe midagi lapsepõlvest rääkida, siis mida mäletad?

Hmm, mingi tunne meenub. Mäletan näiteks, kuidas käisin kord piima toomas. Mannerguga tulin ja tahtsin hästi kiiresti koju jõuda, kuid komistasin kivitrepil nii, et hambad käisid läbi keele ja piima lendas ja verd lendas. Mäletan selgelt piimapritsmeid näo ees. See värvide mäng – üks lahedamaid elamusi lapsepõlvest. Olin umbes kuuene, kuid mingit õudu või draamat selles hetkes polnud. Pigem oli vau! punase ja valge ilutulestik.

Ja teine mälupilt: ooperimuusikaga seotud. Sest mu isa (bariton Uno Heinapuu – P. K.) tegi mulle kodus vahel selliseid muusikaviktoriine, et mängis vinüülplaatidelt katkeid ja siis küsis oma madalal häälel: «No nii Liina, mis vaatus ja kelle aaria?» Olin vahel ikka jännis ka, ja teinekord hädas seepärast, et ega ta ei taibanud siis ju kella vaadata. Aga ma väsisin ühel hetkel ära ja tahtsin magama minna.

Sellest kõigest ei jäänud mulle mitte mingit kultuurilise piinamise armi, pigem korralik kultuurikiht, mida ma nüüd väga hinnata oskan.

Lapsepõlvega käis mul, jah, ooperiteema kaasa.

LIINA JA MUUSIKA

Näitlejaks õppinud Liinale on alati meeldinud laulda, kuid õppima hakkas ta seda alles nüüd, suvel. Et valmistuda näosaate salvestusteks. Ekraanile jõuavad Liina ponnistused oktoobri teisest pühapäevast alates. Milliseid emotsioone muusika Liinas tekitab ja millal ta midagi kuulab?

«Kunagi koolis muusikatundides meeldis mulle ikka väga. Eriti siis, kui paluti rütmi kaasa koputada või kui sai muusika mõjul vildikatega värvida või pilti joonistada. Ja siis need heliloojate pildid klassiseintel... Mu lemmikpildil oli Beethoven, sest ta oli omamoodi kurja näoga ja samas nii lahe.

Muusika on alati mu ellu kuulunud, kuid ma ei ole end väga ühe või teise stiiliga sidunud. Olen kuulanud tehnomuusikat, kui koristan, siis panen Rammsteini plaadi mängima. Ja kui tunnen, et nüüd on vaja nutta, kuulan Wagneri «Tannhäuseri» avamängu. Need viiulid ajavad nutma ka siis, kui ei taha, sest meloodia on kirjutatud nii, et vajutab just õigele nupule su ajus ja silm on märg. Kuula, kui ei usu, ja proovi just neid viiuleid.

Saates esitatavaid artiste nüüd õppides ja kehastades märkan rõõmuga, kui suur see maailm on ja kui palju väärtuslikke tegijaid meil on. Ja küsimus pole selles, kas nad mulle meeldivad või mitte. Saateski oleks tore, kui tuleks teha kedagi, kes mulle üldse ei meeldi. Pigem ongi põnevam küsida, et miks me näiteks seda artisti ikka veel mäletame. Sageli mäletame ju artisti kirumise kaudu. Või näiteks need, keda me nimetame ühehititegijateks. Ma ei saa aru, miks inimesed suhtuvad kriitiliselt nendesse stiilis «ta tegi ju ainult ühe loo, muud tal ju polegi». Tegelikult tegi see artist ühe loo, mida 20 või rohkem aastat mäletatakse! Kas sellest on vähe või?

 

 

LIINA JA MUUSIKA

Näitlejaks õppinud Liinale on alati meeldinud laulda, kuid õppima hakkas ta seda alles nüüd, suvel. Et valmistuda näosaate salvestusteks. Ekraanile jõuavad Liina ponnistused oktoobri teisest pühapäevast alates. Milliseid emotsioone muusika Liinas tekitab ja millal ta midagi kuulab?

«Kunagi koolis muusikatundides meeldis mulle ikka väga. Eriti siis, kui paluti rütmi kaasa koputada või kui sai muusika mõjul vildikatega värvida või pilti joonistada. Ja siis need heliloojate pildid klassiseintel... Mu lemmikpildil oli Beethoven, sest ta oli omamoodi kurja näoga ja samas nii lahe.

Muusika on alati mu ellu kuulunud, kuid ma ei ole end väga ühe või teise stiiliga sidunud. Olen kuulanud tehnomuusikat, kui koristan, siis panen Rammsteini plaadi mängima. Ja kui tunnen, et nüüd on vaja nutta, kuulan Wagneri «Tannhäuseri» avamängu. Need viiulid ajavad nutma ka siis, kui ei taha, sest meloodia on kirjutatud nii, et vajutab just õigele nupule su ajus ja silm on märg. Kuula, kui ei usu, ja proovi just neid viiuleid.

Saates esitatavaid artiste nüüd õppides ja kehastades märkan rõõmuga, kui suur see maailm on ja kui palju väärtuslikke tegijaid meil on. Ja küsimus pole selles, kas nad mulle meeldivad või mitte. Saateski oleks tore, kui tuleks teha kedagi, kes mulle üldse ei meeldi. Pigem ongi põnevam küsida, et miks me näiteks seda artisti ikka veel mäletame. Sageli mäletame ju artisti kirumise kaudu. Või näiteks need, keda me nimetame ühehititegijateks. Ma ei saa aru, miks inimesed suhtuvad kriitiliselt nendesse stiilis «ta tegi ju ainult ühe loo, muud tal ju polegi». Tegelikult tegi see artist ühe loo, mida 20 või rohkem aastat mäletatakse! Kas sellest on vähe või?

Kas sa ema lauldud laule ka kuulad?

On üks, minu meelest erakordselt kaunis esitus «Aina kordan sinu nime» – seda kuulates tean, et mõistan seda naist. Saan temast lihtsalt igal tasandil üha uuesti ja paremini aru.

(Paus)

Mulle avaldab elu juures jätkuvalt muljet, et see on nii mitmekülgne. Ei ole nii, et üks laulmisviis on õige või et üks teatritegemise viis on õige või et üks elu tajumise viis on õige. Õnneks ei ole kõik nii lihtne ja sirgjooneline.

Kõigile jätkub ja igaüks võib valida endale sobivaima.

(Paus)

Teatrilapsena olin sageli kulissides, inspitsiendi puldi all, ja vaatasin kõiki etendusi. Teadsin kõiki laule ja tekste peast, aga piiksugi teha ei tohtinud. Mu lemmikuteks olid riietajatädid ja grimmiruumis meeldis ka istuda. Usun, et olin tubli laps ja ei käinud väga kellelegi närvidele. Sest mind oli ju kasvatatud nii, et teatris tuleb olla kuss ja kunstnikke ei tohi segada.

Kõige ägedam oli kordus ehk kui sain üht ja sama lavastust uuesti kogeda, ja kui keegi ütles midagi valesti, läks mul kõrv kohe kikki. Mulle olid need etendused kui üks lõputu meditatsioon.

Samas mingit salapära mul teatriga seoses polnud, olin oma vanemate töö juures. Minu jaoks ema ikoon ei olnud, aga sain teiste inimeste imelikest nägudest aru, et midagi on temaga teisiti. Mulle oli ta ju ei rohkem ega vähem kui minu ema.

Ühiskond tõstab ja põrmustab oma tegijaid, lapsed aga elavad tavalist elu koos vanematega. Alles hiljem tuli konteksti asetamine – mõtle, kui kihvtid pildid mu lapsepõlvemällu jäid. Ja seetõttu usun ka, et on väga oluline, mida oma mälu kõvakettale lasta.

Aga kes oli sinu iidol?

Mulle meeldis Jaak Joala, ikka kohutavalt. Ja ma kohtusin temaga Estonia teatri koridoris. Miks ta seal oli, ei mäleta, aga oli kitsas pikk koridor, ühes otsas mina, teises Joala. Mitte kuhugi polnud pugeda, ja Joala tuli üha lähemale. No ja mida üks väike viieaastane tüdruk sellisel puhul teeb? Ta minestab ära. Päriselt, minestasingi. Toibudes nägin, kuidas Joala teeb mulle pai ja püüab mind turgutada. Tal oli isegi üks tubakapurune iiris taskus, mille ma endale sain ... jaa, ta oli väga armas.

Mida kogevad sinu tööga seoses su lapsed, nüüd selle saatega seoses poeg, kes suisa soovitas sul osaleda?

Tütrega olin oma tööst rääkides ettevaatlik, püüdsin väga säästa teda teatriga seonduvast. Osaliselt ilmselt ka seetõttu, et Krahli teatri repertuaar pole lapsele just kõige mõistlikum valik. Aga poeg on aru saanud, et näitlemine on minu töö, ja katsun talle vahel ikka meelde tuletada, et ära väga uhkelda sellega. Ta tahaks eriti nüüd seda küll kõigile kuulutada, võtan teda rõõmuga igale poole kaasa ja ei tee ka ise enam oma tööst sellist probleemi nagu tütre puhul.

Oled sa valmis, et poja klassikaaslased tulevad autogrammi küsima?

Selleks olen ma valmis, see on ju isegi tore. Pigem kardan, et kui õelate kommentaaride voog hakkab tulema ja keegi paotab talle seda ust ja näitab à la vaata, mida su ema kohta kirjutatakse. Ma ise olen ses osas juba piisavalt tark, sest kuna mul ei ole paksu nahka, ei loe ma ühtegi kommentaari. Aga kui nüüd pojale see olukord ette satub … samas, mida siin ette hädaldada, see käib elukutsega kaasas.

Kuidas sina lapsena ema kohta käivate sõnaliste kommentaaridega hakkama said?

Minu õnneks toona netikommentaare ei olnud, aga ka suulisi ütlemisi võtsin ikka väga hinge. Ema on mulle ju tingimusteta kõige kihvtim inimene.

Õnneks on lapsel siiski ka lihtsam, sest kui järgmine emotsioon või faas peale tuleb, on laps võimeline valu unustama.

Oled ise saanud sina peale sellega, kes sa oled?

Jah, täpselt. Ma ikka kümme aastat rassisin ja põdesin selle pärast, et kuidas nüüd edasi ja mida ma tegelikult teha tahan. Kuni lõpuks mõistsin, et see polegi midagi, mida ma tahan, vaid mida mu sisemine sund tegema paneb.

Olen mõistnud, et tahan säilitada oma suveräänsuse. Ja mitte teiste pärast. See on mulle enesele kõige olulisem. Olen märganud, et mind on suht kerge panna kohanema asjadega, mida ma ei taha vastu võtta. Nii peangi suveräänsuse eest sõdides leidma selgroo, et sellega koos kohaneda. Ma ei taha, et mind kuskile paigutatakse, nagu nii juhtub, keeran enesest teise tahu ette.