Nüüd, kus iseseisvuse taastamisest on möödas pea veerandsada aastat, võiks küsida, kuidas on viimaste aastakümnete ruumiline planeerimine mõjutanud meie maastikke, unustamata sealjuures linnamaastikke, kirjutab kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik Veronika Valk.
Kas ja kui, siis kuidas me mõõdame planeeringute elluviimise pikaajalist mõju meie elukeskkonnale? Kas oskame hinnata seda, kui eri tasandite planeeringute (üleriiklik, maakondlik, üld-, detailplaneering) tulemusena muutuvad meie tiheasumid kompaktsemaks, nii et peatub läbimõtlematu ees- ja valglinnastumine?
Kas oskame väärtustada seda, kui planeering ei lõhu olemasolevat loodus- või kultuurmaastikku, vaid jätkab selle loogikat nii looduskaitse kui ka inimtegevuse, näiteks mahetootmise mõttes? Seda, kui rõhume linnaehituses avaliku ruumi (tänavaruumi, platside, hoonetevahelise ala, parkide jne) kõrgele kvaliteedile, sest see kasvatab meie igapäevast heaolu? Seda, kui jälgime liikuvuse soodustamise ja kaasava disaini head tava? Seda, kui loome planeeringutega eelduse väga hea arhitektuuri tekkeks?
Niisuguste küsimuste esitamisel saaks hinnata planeerimistegevuse tegelikku pikaajalist mõju meie igapäevasele eluolule. Ligi meelitaks see ka investeeringuid – nii kodumaiseid kui võõraid – ja elavdaks sedasi majandust. Tuleb teadvustada, et linnamaastik on seda väärtuslikum, mida mitmekülgsem ja mõttetihedam see on.
Mida me hindame?
Eesti valib 2018. aastaks välja oma rahvusmaastikud. Kui vaadata, mida Soome 27 rahvusmaastiku valimisel paarkümmend aastat tagasi hinnati ja esile tõsteti, siis peeti nii ajalooliste kultuurmaastike, linnade kui ka looduskaitsealade juures oluliseks seda, et valitud maastikud oleksid ühtaegu unikaalsed ja tüüpilised, eeskätt koha väärtust esile tõstvad.
Tagantjärele paistab, et rahvusmaastike valimine oli Soomes üks üsna poliitiliselt laetud ettevõtmine. Looduslähedust peeti ja peetakse praegugi ju oluliseks soomlaseks olemise tunnuseks, ja nii võiks arvata, et ka Eestis kujuneb rahvusmaastike valimise avalik arutelu üsna sarnaseks sellega, mis toimus Soomes 1992. aastal, kui Soome riik sai 75-aastaseks. Ka meie valime Eestis ju rahvusmaastikke riigi 100. juubelisünnipäevaks.
Tahame seda või mitte, rahvusmaastike valimine ei ole seotud küllap niivõrd rahvuslikkuse rõhutamise kui ettevõtluse ja turismi arendamisega. Siin võib näitena tuua Norra kogemuse: sealne tuntud arhitektuuri- ja disainibüroo Snøhetta kujundas Norra 44-le rahvuspargile hiljuti graafilise identiteedi. Norra rahvusparkide kui omaette brändi kontseptsioon toetub kultiveeritud ja loodusliku maastiku vahelise «värava» ideele. Logo on kui portaal – kaitsev raam, mis ilmestab disainerite sõnul kultuuri ja looduse suhet, maastike külastamise ja kaitsmise tasakaalu.
Eesti «väravad» on ettevõtluse ja turismi arendamise võtmes ehk aga pigem linnas kui looduskaitsealal, mõtleme kasvõi sellele, et Tallinna sadamast käib igal aastal läbi pea kümme miljonit reisijat (2014. aastal läbis Tallinna Sadama sadamaid kokku rekordilised 9,57 miljonit reisijat). Eestis on rahvusmaastiku kandidaatidena maakonniti välja pakutud paikade seas nii Toompea, Kadriorg, Kärdla linn, Narva, Paide vanalinn, Haapsalu, Rakvere, Räpina linn koos lähiümbrusega, Pärnu rand ja vanalinn, Kuressaare kui ka Tartu Toomemägi koos ümbrusega.
Väärtuslik mitmekesisus
Kui lähtuda põhimõttest, et linnamaastik on seda väärtuslikum, mida mitmekülgsem see on ja mida mitmekülgsemalt saab elanik seda kasutada, siis võiks küsida, kas Tartus võiks rahvusmaastiku tiitlile kandideerida ka Emajõe kaldaala – selle Raekoja-poolne liivakallas koos liikumisradadega või Tartumaal Saadjärve ümbrus, kus armastatakse puhata. Kas Tallinnas peaks ehk kandideerima mitte Toompea üksi vaid kogu vanalinn tervikuna?
Linnade puhul oleme harjunud hindama nende erinevaid ajaloolisi ja kultuuriloolisi kihistusi, kuid nad on olulised ka selle poolest, et nad peidavad eneses kujuteldavaid maastikke – paljude arhitektuuri- ja linnaplaneerimise võistluste kavandeid ja ideid, tulevikuvisioone, arenguteemalisi vaidlusi ja elanike unistusi. Nii on näiteks Tallinna rannaala kahtlemata meie kohalikul arhitektuurimaastikul üks n-ö läbivõisteldumaid paiku.
Võrdluseks, Austraalia rahvusmaastike programmis, mis on keskendunud turismi ja looduskaitse koostööle, leiame 16 rahvusmaastiku seas ka Sydney sadama, mis on ühtaegu maastik linnas ja linn maastikus – koht, kus maaninad ulatuvad merre ja elamusi otsivat uitajat ümbritseb sõna otseses mõttes valikuvõimaluste kaleidoskoop. Linliku sadama-ala nägemine rahvusmaastikuna tähendab samal ajal ka loomulikult seda, et linnakeskkonna arendamisel pannakse muu hulgas suurt rõhku keskkonnakaitsele, kommertslikkuse vältimisele, turismist tulenevate ohtude maandamisele, külastajate keskkonnahariduse ja teadlikkuse kasvatamisele ning tihedale koostööle nii sadama, tööstuse-ettevõtluse kui ka avaliku sektoriga.
See kõlab kokku ka Eesti maastikuarhitektide avalikkuses korduvalt väljendatud arvamusega, et Eesti võiks liituda Euroopa Liidu maastikukonventsiooniga. Nii nagu kirjutas eelmisel suvel Sirbis maastikuarhitekt Aljona Galazan oma artiklis «Õigus maastikule», väärivad meie tähelepanu kõik maastikud – nii silmapaistvad kui ka pealtnäha harilikud-igapäevased nagu näiteks linnakeskkond võib tunduda. Kahtlemata tõlgendavad inimesed maastiku väärtust erinevalt, kuid tuleb nõustuda Galazaniga, et väärtuse hindamiseks peaks kasutama kõiki kriteeriume – esteetilisi, ajaloolisi, kultuurilisi, põllumajanduslikke, ökoloogilisi jm –, arvesse tuleb võtta ka tulevikupotentsiaali.vi
Kus elavad eestimaalased?
Kui rahvusmaastiku tiitel peaks tähendama ühtteist ka siinsele elanikule ja vaadata, kus me tegelikult elame, siis moodustab linnarahvastik kokku pea 70 protsenti elanikkonnast, Tallinnas elab jätkuvalt ligi kolmandik Eesti elanikest. Rahvusmaastike valimise protsess võiks järgneva kolme aasta vältel aidata seega meil paremini lahti mõtestada seda, milles peitub meie linnamaastike väärtus ja kuidas elukeskkonda arendada nii, et meie asumid on jalakäijasõbralikud, inimlikud, tihedad ja kompaktsed, Sedagi, kuidas saaksime edaspidi edukamalt vältida valglinnastumist, autostumist ja linnaserva-kaubanduskeskuste rajamist, et omakorda väärtustada linlikku tihedust ümbritsevat loodusmaastikku.
Viimatimainitud põhimõtteid on püüdnud Eesti ühiskonnas laiemalt tutvustada-teadvustada muu hulgas näiteks ka meie oma kohalikud arhitektuuribiennaalid. 2011. aastal keskendus esimene Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) Villem Tomiste juhtimisel arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja linnaehituse teemaderingile, mida tuntakse mujal maailmas nimetuse all maastikuurbanism (landscape urbanism). TABi raames toimus ka visioonivõistlus «Street 2020», kus tähelepanu oli tänaval, mille abil kirjeldada maastikuurbanismi mõttesuundi laiemalt. Tänavune TAB pealkirjaga «Isejuhtiv linn» räägib sellest, millised muutused võivad meid ümbritsevas linnas aset leida, «kui rakendub kolmas tööstusrevolutsioon ja kasutusele võetakse isejuhtivad autod». Kuraator Marten Kaevatsi sõnul näidatakse sel korral tehnoloogia arengust tulenevaid linnaehituse ja arhitektuuri uusi võimalusi ja arutletakse viiside üle, kuidas neid ellu viia.
TAB 2015 soovib seega teha sammu tehnoloogilisema maastikuurbanismi suunas, kuid mainitud kolmanda tööstusrevolutsiooni tehnoloogia on juba ühtteist loodusest õppinud, tõstes linnamaastike arengus oluliseks sellised linna kui organismi omadused nagu näiteks iseorganiseerumine, tundlikkus keskkonnatingimuste muutuste ja inimeste käitumise suhtes, kohanemisvõime jt.
Linnaehituse kvaliteet mõjutab otseselt linna ökonoomikat, ettevõtluskeskkonda ning elanike igakülgset heaolu ja seetõttu on TABi fookuse puutumine majanduse, IKT ja transpordi innovaatikaga väga teretulnud. Loodetavasti aitab TABil esitletav-arutletav siinsel auditooriumil tervikuna teravamalt näha seda, kuidas senine planeerimistegevus on otseselt vorminud meie tänast eluolu ning seda, kuidas käimasolevad ja algatatavad eri tasandi planeeringud-linnaehituskavad on meie kõigi ühised töövahendid, mille abil luua homne (parem) elu- ja ettevõtluskeskkond. Linnamaastike ulatuslikum tulevikupotentsiaal on jätkuvalt meie endi avastada, tervikuna teadvustada ja julgelt välja arendada. Mida mitmekülgsemalt, seda parem.
----------------
Tegemist on kirjutisega keskkonnaministeeriumi artiklisarjas, mis räägib maastike tähendusest ja funktsioonist. Loe lisaks:
