Viimased kaheksa aastat on andnud mulle kogemuse olla üks mürgitatumaid inimesi Eestis. Minu soontest läbi jooksnud kogus keemiat teeb must pigem keemilise kui bioloogilise olendi. Aga see on eluspüsimise hind. Kui aeg-ajalt küsitakse, kas ma viibin siinilmas tänu moodsale meditsiinile või alternatiivravile, ei oska ma ülearu kindlalt vastata.
Jah, olen käinud nõidade ja šamaanide juures, jah, ma söön metsaprikoosi seemneid, joon betoniidilahust ning üritan toitumisega saavutada ketoosi. Aga ma olen tarbinud ka kõike, mis moodsal meditsiinil pakkuda. Kahes olen veendunud: kumbagi lähenemist pole mõistlik hüljata. Ja et see laud püsti püsiks, peab tal olema all ka kolmas jalg – sinu tahtmine, tegutsemine, valmisolek muutuda. Soov elada.