Poliitalgatused otsivad ühiskonda koondavat ideed

Milline idee sütitaks Eesti inimesed, et riigikokku võiks jõuda keegi uus?

FOTO: Marianne Loorents / Õhtuleht

Poliitikute, ekspertide ja uute tulijate hinnangul pole just tõenäoline, et enne riigikogu valimisi kerkis esile uued erakonnad, mis suudaks praeguste jõududega rinda pista, kuigi võimalus oleks erakonnal, mis suudab õigel ajal ja teravalt tabada ühiskonna vajadust.

Veebiavarustest võib leida algatusi nagu e-erakond, Loosierakond ja Piraadipartei. Kuid pole väga tõenäoline, et ükski nimetatutest võiks riigikogu valimistel läbi lüüa, sest esmalt on vaja leida 1 000 liiget ja siis rinda pista erakondadega, kes iga päev töötavad selle nimel, et enda kohad säilitada või neid juurde võita.

Mõttekaaslased või erakond?

Politoloog Rein Toomla peab sellised üksuseid mõttekaaslaste kogumiks ja kui mõttekaaslasi koguneb üle tuhande, võib ka erakonna moodustada, kuigi Toomla hinnangul on politoloogilises tähenduses tõenäoliselt pigem tegu surve- või huvigrupiga, kes seisaks hea meelega üksiku asja eest nagu näiteks Piraadipartei.

Toomla arvates saaks sellise kogumiga erakondadele edastada signaali, et nendega tuleks arvestada – mitte kui konkurendi, vaid suure grupi inimestega, kellele on mingid huvid.

E-erakonna asutaja Mati Väärtnõu sõnul ei soovi nemad siiski huvigrupi rolliga piirduda ja sihitakse valimisi, sest tegutsema hakati selleks, et vastanduda tänasele parteikultuurile, kus otsused tehakse ära üksikute inimeste poolt ja ülejäänud erakonna liikmed ei saa sõna sekka öelda.

Nii võetakse e-erakonnas otsused vastu ühiselt ja lisaks annaks nende platvorm võimaluse jälgida, kuidas inimesed oma lubadusi täidavad ja kui lubadusi murtakse, saaks liikmelt aru pärida ja vajadusel isegi erakonnast välja visata.

Kui e-erakond üritab meelitada ühise otsustussüsteemiga, pakub Loosierakond aga hoopis omalaadset lahendust. Nende kodulehekülje kohaselt soovitakse väljakutse esitada senisele parteimajanduse olukorrale, kus parteid võtavad 400 miljonit krooni rahva raha, et see siis reklaamiagentuuride ukselävedele tassida. Loosipartei ideeks on see raha erakonna liikmetele loosida.

Kuigi Väärtnõu hinnangul on tänases Eestis kindlasti vajadus kellegi uue tuleks, on kahtlane, kas valimisteks saadakse kokku 1000 liiget, et ametliku erakonnana tegutsema hakata. Tänaseks on e-erakonnal paarsada liiget.

1000 liikme piir on Väärtnõu hinnangul ka üks esimesi küsimusi, millega tasuks tegelema hakata, et üldse jalg ukse vahele saada, kuigi valmisseaduses on tema arvates probleemseid kohti teisigi.

Vaja on uusi arusaamu

Sarnaselt arvab erakonna Eestimaa Rohelised liige Marek Strandberg, kelle hinnangul on erakonna moodustamiseks vajalik 1000 liikme piir ebanormaalselt kõrge ja seda tuleks alandada. Strandberg tõi näiteks, et ettevõtlusvabaduse keskkonnas ei nõua keegi, et aktsiaseltsi või osaühingu loomiseks peaks olema vähemalt 100 osanikku.

«Ettevõtluse arengut takistaks selline reegel samal moel, kui 1000 liikme piir pärsib täna poliitilist mitmekesisust ja ideede arengut,» hindas Strandberg.

Strandbergi arvates on poliitiline mitmekesisus parim viis seisva vee liikuma panekuks: sel moel oleks võimalik neid inimesi, kes ei taha kuuluda poliitilistesse organisatsioonidesse, kuid kes suudaksid samas teha omavahel koostööd riigikogus, kaasata riigivalitsemisse.

«Ja uskuge, neid nimekaid ja asjatundlikke inimesi pole sugugi vähe,» kinnitas ta. «Olen veendunud, et kui erakonnaks vajalike liikmete arv oleks 200-300, näeksime selgete ideedega poliitilisi organisatsioone, mis suudaksid poliitmaastiku mitmekesistada ja poliitikalavale uusi arusaamu tuua. Seda on vaja.»

Geniaalne ja koondav idee

Veelgi enam võib vaja olla aga ideed, mis ühiskonna ühes rütmis hingama paneks ja koondaks inimesi. Nii toonitab imagoloog Aune Past, kelle hinnangul kogusid nii Res Publica Eestis kui ka Piraadipartei Rootsis toetajaid, sest nad tabasid ühiskonna ootusi ja said seeläbi tähelepanu.

Past meenutas, et Rootsi Piraadipartei sai 2006. aastal vähem kui 24 tunniga 2 000 allkirja ja 2009. aastal koha Euroopa Parlamendis. Erakond ei luba ennast liigitada vasak- või parempoolseks, nende eesmärk on teabe vaba liikumine.

Pasti hinnangul on niisugused  liikumised ja üksikkandidaadid saanud tuge kärsitute, uuendusmeelsete ja naljalembeste inimeste poolt. See tähendab tema hinnangul aga omakorda, et suurim oht oma toetajaskonda kaotada, on saada nö normaalseks.

«Hoopis raskem on neil jääda püsima, kuna nende toetajaskond on kasvanud tänu sellele, et nende tulemine on olnud  originaalne ja nende sõnum erinev vanadest mantratest,» toonitas Past. «Samas ei ole võimalik ainult  meelelahutuslike meetoditega ühiskonda muuta. Või on? Loosierakonna absurdihuumor on igatahes tervitatav.»

Mis saab naljameestest?

Keskerakonna fraktsiooni esimehe Kadri Simsoni hinnangul tervitab naljameeste tulekut selline grupp inimesi, kes ei kuula debati sisu, vaid panevad pahaks, et üldse vaieldakse. Nii on naljameestel võimalus parlamenti pääseda seda suurem, mida teravamaks läheb paramentaalne poliitiline debatt.

«Kui selliseid inimesi, kes soovivad, et nende rahulikku olemist ei segataks, koguneb kriitiline mass, võibki parlamenti taas uusi kuningriiklasi oodata,» arvas ta.

Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali sõnul on ajalugu aga näidanud, et nö projekti- või pulliparteid jäävad alati lühiajaliseks ja valijad pettuvad paratamatult nende äärmuslikest lubadustest kiiresti.

Küll aga oleks uue erakonna teha võimalik, kui ühiskonnas oleks mõni suurem teema katmata või suur hulk valijaid, kes sooviks esindust, kuid ei leia seda olemasolevates erakondades - täna sellist olukorda Michali arvates ei ole.

Tagasi üles