Mis neil ikkagi viga on?

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kardo Ojassalu, Laura Pampa.
Kardo Ojassalu, Laura Pampa. Foto: Laura Rohtlaan

Pärnu Katlamajas oli eksperimentaalse teatri huvilistel võimalik sügisel uuesti näha linna loomeinimeste poliitilist lavastust “Vabadus vabanduseks” – idee aluseks olid meediast nähtud-kuuldud teravad kõned ja artiklid, millest õhkub rahulolematust Eesti riigi ja ühiskondliku elukorraldusega.

Tavatus interjööris näitemäng koosnes kolmest eri žanrist, neist igaühe tarbeks olid laval oma ala tundjad: draamanäitlejad (Lauri Kink ja Triin Lepik) esitasid sõnalist, tantsijad (Laura Pampa ja Kardo Ojassalu) füüsilist ja muusik (Sander Saat) helilist teksti. Samuti jooksid teleriekraanil aeg-ajalt videolõigud. Autoriks ja lavastajaks oli Annika Viibus.

Idee ühendada sellised jõud on iseenesest teretulnud ja katsetust vääriv, paraku ei haakunud minu arvates lavastuses tegijad omavahel. Koosmäng ja kokkukõla jäid nõrgaks, sest iga žanri esindaja tegutses valdavalt omaette. Oli erandeid, kus üritati omavahel suhelda, kuid mis omakorda tundus pigem meelevaldne kui loomulikest impulssidest tulenev. Eri tegelaste samas ruumis viibimise loogikast jäi vajaka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles