Tuleb ausalt tunnistada, et ma pole alati kõrrelistesse nii soojalt suhtunud kui täna. Pigem tundusid nad mulle nagu ilma loata istutusalasse pugenud ja umbrohuna käituv muru.
Kõrrelised kujunduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovides rajada tõeliselt ilusat muruvaipa, oli see nagu raketiteadus, peenras aga suutsid murutaimed ikka ja jälle peavalu põhjustada. Aegapidi on kõrrelistest siiski saanud minu jaoks asendamatud kujunduselemendid – seda nii loodusliku ilmega kujunduses kui ka geomeetrilise aiakujunduse elemendina.
Esimesena tulid, et jääda, minu juurde teravõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sordid «Karl Foerster» ja «Overdam». Esimene võlus mind oma ebahariliku püstipandud pintsli kujuga. Oma nime sai see taim nõnda, kui tuntud Saksa aiandustegelane kord rongiga sõites aknast ebahariliku kujuga taime märkas ja seepeale hädapidurit tõmbas. Meest karistati tookord küll rahatrahviga, kuid maailm on rikkam ühe väga toreda haljastustaime poolest.
Tänaseks olen katsetusse võtnud või nii-öelda läbi kasvatanud päris palju kõrreliste liike/sorte. Üheks minu lemmikuks on palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema mitmed huvitavad sordid. Välja näevad nad siin põhjamaa kliimas pisut eksootilised ja õrnakesed, olles samas väga vastupidavad ja külmakindlad. Kuigi liigina on enamik tarnadest tuntud oma niiskuslembuse poolest, talub palmilehine tarn hästi ka tavalist aiamulda ja põuaperioodigi elab üle ilma eriliste kahjustusteta.
Roog- ja hariliku sinihelmika (Molinia arundinacea, M.caerulea) hulgast leiab üsna erineva ilmega sorte. Kõrgust on neil 60–250 cm. Tänu tugevatele kõrtele püsivad nad hästi püsti ka tuulises kasvukohas ja rõõmustavad talvises aias kaua silma.
Kõrgete tugevate kõrtega ja samas õhuliste ning habraste õiepööristega roog-sinihelmikas «Transparent» on raskesti pildile püütav. Tema tõeline võlu ilmneb pärast paariaastast kasvukohal kosumist. Hariliku sinihelmika madalad sordid «Variegata» ja «Moorhexe» on heaks valikuks kitsamatesse tingimustesse või siis hoopis vastupidi lausistutusse.
Minu viimaseid üllatajaid kõrreliste seas on olnud karvane piiphein (Luzula pilosa) «Igel». Põhiliigina on ta meil looduses üsna tavaline, mättaid ei moodusta, küll aga levib hästi seemnetega. Sordi «Igel» pooligihaljas üsna laiade lehekestega mättake moodustab ümara 15–25 cm kõrguse poolkera ja õisikuid peaaegu ei ole.