Hariduse vastu huvi tundvaid inimesi koondavas Haridusfoorumi listis arutluse all olnud praktikale saadetud õpetajahakatiste kogemused koolides toimuvast mõjusid paljudele nõutukstegevalt. Kirjeldused oma mures üksi jäetud, ärakuulamata, mõistmatust ja eelarvamusi kogenud lastest tekitasid ängi.
On neid, kellele mõjusid kirjeldatud lood väljamõeldiste ja liialdustena, ja oli ka neid, kelles tekitasid need valusat äratundmist. Vähemalt mõned neist lugudest seadis õpetajate liit kahtluse alla. Ja on selge, et kõik infokanalid ei ole tõese informatsiooni allikana võrdselt võetavad. Sellise emotsionaalse teabe puhul on suur osa ka hinnangutel, ja need mõjutavad lugejat sageli rohkem kui faktid.
Kuid ometi võib öelda, et ühiskonnas on märgata tendentsi, mis vahepeal lastele suuri õigusi andnud suhtumise nüüd taas vastupidiseks on pööramas. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli pea iga õpilane valmis oma õigusi kodu toel ja sageli ka kaasaaitamisel õpetajatelt välja nõudma, siis praegu antakse ka kodus üha enam õigust õpetajale.
Ja kurvastavalt sageli on üheks põhjuseks see, et vanematel ei ole laste jaoks aega. Ei ole piisavalt aega, et laps ära kuulata, ei ole piisavalt aega, et süveneda erimeelsuse põhjusesse.
Loomulikult on õige see, et selleks et õpetajal oleks võimalik oma tööd teha, peab tal olema autoriteet, mida vanematel ei ole õigus lapse silmis vähendada. Kuid nii nagu ei ole üheski teises ametis üksnes ilmeksimatuid, nii ka õpetajate hulgas. Ja alati ei saagi ette heita otsest eksimust, millegi tegemist. Sagedamini väljendub see vastupidises, millegi tegemata jätmises.
Põhjuseid selleks on palju. Kui koormus on suur ja aega vähe, langeb põhirõhk aine õpetamisele. Ehkki on selge, et kool eeldab õpetajalt ka muude funktsioonide täitmist, ei ole nende täitmiseks alati võimalusi.
Niisiis on tegemist ummikseisuga: vanematel ei ole aega ja nad usaldavad kooli. Õpetajatel ei ole aega ja nad usuvad, et vajaliku hingeabi ja toetuse annavad õpilasele vanemad. Kõigis koolides ei ole ikka veel psühholooge, ja seal, kus on, ei pruugi neil lastega olla vajalikku usaldust.
Selle kõige keskel on õpilane, kellel peab jätkuma tarkust, et mõista ületöötanud õpetajat, mõista ületöötanud vanemaid, saada üle enda probleemidest, tulla toime koolikiusamisega ja vajadusel lohutada ka sõpra.
Kes selle koorma all ei murdu, kasvab ilmselt sitkemaks kui mõne eelnenud, lastele enam õigusi jätnud põlvkonna esindaja. Kuid on väga kaheldav, kas see on suureks kasvamiseks just parim viis.