Vaatamata ärevate rindeteadete puudumisele möödusid need kohalikud valimised ikkagi vinduva sõja olukorras. Tõsi küll, viimase kahe kuu jooksul on intsidentide hulk ja ulatus olnud võrreldes aktiivse relvarahu perioodiga üsna väike. Praegune relvarahu meenutab juba rohkem rahu selle sõna otseses mõttes ning igapäevane rindejoone kaart ei näita enam suurt hulka relvastatud kokkupõrkeid.
Ka kaotuste statistika püsib enamjaolt nulliringis, kui välja arvata mõned üksikud juhuslikud sattumised lõksude või miinide otsa. Siiskis oli valimiste eelsel kolmel päeval kolmes ajaloolises tulipunktis tavapärasest ärevam. Tuleavamist oli kaks päeva enne valimisi Širokinos ning Donetski lennujaama piirkonnas Piski külas. Viimases läksid käiku isegi väikekaliibrilised miinipildujad, kuid Ukraina armee teatel polnud tegu nii häirivate intsidentideta, et keegi pidanuks positsioonidel ülemäära jooksma. Ka valimiseelsel ööl kostis automaadivalanguid Avdiivka ja Opõtne piirkonnas Donetskist põhja pool. Avdiivkas rakendasid Venemaa poolt juhitavad ja varustatud üksused ka granaadiheitjat.
Mitmetes rindeasulates on Ukraina armee alustanud miinide eemaldamist ning tsiviiltaristu taastamist. Praeguseks jälgib OSCE juba alla sajamillimeetrise relvastuse lahku viimist, millega on kohati probleeme. Nii pole vaatlejad suutnud mõnel korral tuvastada Luganski ja Donetski oblastite okupeeritud aladel teisaldatud vene soomustehnikat. Ukraina vabatahtlike monitooringu teatel on okupatsioonijõud tekitanud suurlinnades mitmeid rasketehnika maskeeritud ladusid, kuhu on peitu viidud kümneid tanke ja suurtükke. Kuna suurekaliibriline relvastus pidi olema viidud rindejoonest 30 km kaugusele juba varem, käib praegu jutt põhiliselt tankidest. Soomukid ja muu jalaväeüksuste relvastus selle lahkuviimise alla ei käi.
Mäletatavasti plaanisid ka terroristid Donetskis ja Luganskis korraldada paralleelselt oma pseudovalimisi, kuid siiski loobusid sellest mõttest. See tähendab, et Moskva ei suuda enam vastu seista Minski kokkulepete täitmisele, mille järgi peavad kohalikud valimised okupeeritud aladel toimuma Ukraina seaduste kohaselt. Kohapealsed jõugud proovivad küll end veel kehtestada – eile olid nad valimispäeva puhul toksinud maha Donetski vee-ettevõtte hoonel olnud Ukraina riigivapid, kuid eks seegi ole näitaja, et peale väikese käkikeeramise pole need võimelised Ukrainale suuremat kahju tekitama.
Poolteist kuud tagasi õnnestus kõnelda ukraina vabatahtlikega pataljonist Azov, kes käisid Eestis. Nende sõnutsi oleks Ukraina armee valmis okupeeritud alad tagasi võtma ning nemad on seda kindlasti. Vaherahust kinnipidamist hinnatakse vabatahtlike sõjaväelaste poolt osalise allaandmise ja isegi mõneti reetmisena, kuna nad näevad, et Venemaal pole enam jaksu Ukrainaga pikalt sõdida. Sooviksid kogu kõntsa sealt Donetski ja Luganski oblastist tagasi Venemaale pühkida. Ma ei oska öelda, kumb tee on tõhusam, aga ilmselgelt on Ukrainal hetkel tarvis ka liitlaste toetust oma majanduse jalule aitamisel ja reformide elluviimisel. Seda enam, et Janukovitši endised sõbrad pole kuhugi kadunud ja tiriksid riigi hea meelega tagasi samasse sohu, nagu see oli enne maidani.
Ukraina äsja toimunud valimisi on nimetatud riikluse proovikiviks ning nende käik pidi ilmekalt näitama, milline on sõjast räsitud riigi võimuorganite seis. Kuna tegu on kohalike valimistega, siis peaks neil päevakorral olema eelkõige olmeprobleemid – nagu koolide või teede remont ja kohaliku eelarvega majandamine.
Oma osa mängib siiski ka poliitilise revanši soov Ukrainast pagenud eksriigipea Viktor Janukovitši erakonna poliitikute poolt, kes pärast võimu kaotamist on koondunud Opositsioonilise bloki kaubamärgi alla. Kohalikud valimised on neile legaalseks teeks tagasi võimu juurde ning mitmes Ida-Ukraina piirkonnas on nad saavutanud erinevate nimekirjade all ootuspärase võidu. Näiteks Harkivi kauaaegne venemeelne linnapea Gennadi Kernes kindlustas valimisvõidu juba 1. voorus.
Ukraina uuendamine postsovetlikust euroopalikuks riigiks läheb rohujuuretasandil seega vaevaliselt kuna hoolimata kahe aasta tagusest revolutsioonist Kiievi keskväljakul, pole seda ikka veel toimunud paljude ukraina kodanike peades. Positiivseks võiks siiski pidada valimiste üldist demokraatlikku sisu – konkurents on enamasti reaalne ning suur osa rikkumistest on ka avalikkuse ette jõudnud. Sealhulgas ka üsna kurioosseid juhtumeid, kus valimisjaoskond pole saanud alustada tööd pitsati kaotamise tõttu.
Eriti tähelepanuväärne oli muidugi valimiste nurjumine suurimas terrorivastse operatsiooni piirkonna linnas – Mariupolis. Kõigist 237-st jaoskonnast, mis Ukrainas vastupidiselt ootustele jäid suletuks, oli 205 Mariupoli linna omad. Valimiste ärajäämise formaalseks põhjuseks on probleemid valimissedelite vastuvõtmisega, mis olid väidetavalt rikutud ja vigadega. Tegelik vägikaikavedu valimiskomisjonis käib ilmselt selle üle, kes saavutab kontrolli Donbassi ainsa suure töötava tööstus- ja sadamalinna üle.
Kiievi linnapea Vitali Klõtško sai valimistel küll kõige suurema häältesaagi, kuid peab oma ligi 40-protsendilise toetusega minema teise vooru. Ning kõige varem paralleelselt üleriigilise teise vooruga loodavad Ukraina võimud viia läbi ka Mariupoli valimised.