Ühiskondadel ja riikidel on mälu – ajalooline ühismälu. Selles asetsevad teatavad märgid, mille seas mälestusmärkidel on kanda oluline koorem – meenutada ja kinnitada teatud lugu, põlvest põlve, kirjutab Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste.
Nõnda on Ameerika Ühendriikide pealinnas ausammas George Washingtonile, Poola pealinnas Jozef Pilsudskile, Soome pealinnas P. E. Svinhufvudile ja C. G. E. Mannerheimile. Aga Eesti pealinnas?
Eesti ajalookirjutus on aastakümneid rääkinud kahest suurest – Konstantin Pätsist ja Jaan Tõnissonist. Kui me aga otsime oma riikluse alusmüürist nelja nurgakivi, siis leiame kahele nimetatule lisaks Jaan Poska ja kindral Johan Laidoneri. Mis muidugi ei tähenda, nagu polnuks Eesti Vabariigi hälli juures veel muidki suurmehi.
Jaan Tõnisson oli Tartu mees ja Emajõe Ateena vaimu kandja. Tema auks kõrgub Tartu südalinnas väärikas monument. Kindral Laidoneri uhke ratsakuju asub Viljandi südames. Tartu rahu isa Jaan Poska mälestusmärk pühitsetakse 24. jaanuaril 2016 Kadriorus. See on haruldaselt meeldiv näide Eesti riigi ja Tallinna linna koostööst!
Konstantin Päts
Aga neljas nurgakivi – Konstantin Päts? Kas Eesti pealinna nähtavas kohas ei peaks olema mälestusmärk ka temale? Oli ta ju Eesti Vabariigi välja kuulutanud Päästekomitee esimees ja Eesti esimene valitsusjuht – Vabadussõja ajal! Pealegi on ta Eesti Vabariigi kõige kauaaegsem valitsusjuht ja esimene president.
Mäletan, kuidas sügaval Vene ajal rahvas laulis kodustel pidudel – olgu pulmas või pererahva juubelisünnipäeval: «Ma tahaksin kodus olla, kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president...» Eesti aeg tundus toona sama kauge kui muinasaeg.
Nüüdne Eesti aeg on saanud eelmisest üle kahe aasta pikemaks ja meil on olnud piisavalt mahti oma ajalugu mõtestada. Meie narratiiv on teisenenud. Kas Päts ei olnud äkki reetur? Miks ta ei andnud käsku Punaarmeele vastu hakata? Miks ta alistus «hääletult»? Kas selle põhjuseks polnud viimati tema edevus ja võimujanu? Tung hävitada eesti rahva demokraatia?
Kõige suurem täppisteadus on tagantjäreletarkus. Me kipume ajaloolistele isikutele omistama neid teadmisi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis meil täna on. Suutmata sisse elada toonasesse aega.
1939. aasta septembri teisel poolel, kui idamaiselt kaval Kremli valitseja kutsus nelja Balti riigi esindajad ühekaupa (viimasena Soome) enda juurde, oli Euroopa suurriik Poola Wehrmachti ja Punaarmee ühiste löökide all just kokku varisenud. Euroopa ajalehtede esiküljed kirendasid ärevatest pealkirjadest. Püüdkem nüüd korrakski panna end Tallinna või ka Helsingi lehelugeja, veel enam aga poliitilise otsustaja olukorda. Marssal Mannerheim hoiatas oma valitsust ja keelitas paindlikkusele. Soome poliitikud olid aga veendunud, et nende maa jääb Rootsi kombel sellest sõjast kõrvale. Talvesõjast ei osanud keegi veel undki näha!
Ja pangem end nüüd toonase Kadrioru ja Toompea olukorda. Kui valida on tähtajalise baaside lepingu ja sõja vahel. Kusjuures sõdida tuleb täiesti üksinda, sest ainus liitlane Läti on kõhklev. Ja kui otsustamiseks on aega vaid mõnikümmend tundi. Kas meie valiksime selles olukorras tõesti sõja? Või tulistaksime – oma au päästmiseks – vaenlase pihta mõned lasud? Arvates, et vaenlane ei tulista vastu?
Me ju teame, et riigikogu – see ju töötas! – välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisaruteludel oli nii valitsus kui ka poliitiline opositsioon üht meelt: tuleb püüda aega võita ja Eesti elusid säästa. Ja kui ajavõitmise taktika on kord valitud, siis ei hakata ju ometi kisendama: vaadake, kuidas agressiivne naaber meile liiga teeb! Ja ka 1940. aasta kirjalikel aktidel pole mingit õiguslikku kaalu, kui need on antud püssitoru ees. Seda teadsid juriidilise haridusega Eesti riigijuhid. Nad teadsid, et seda teab ka tulevane rahvusvaheline kohus – aga samuti ajalookohus. Seda võiksime meeles pidada meiegi, kui me oma hinnanguid sõnastame.
Eesti sõdureid ei saadeta tulle selleks, et tulevastel põlvedel oleks uhke müüt. Eesti sõdurid lähevad lahingusse siis, kui on võimalik vaenlane peatada. Tallinnas oli teada, et sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel on vaid aja küsimus. Sellises olukorras oli mõistlik üritada aega võita ja elusid säästa.
Kaitseseisukorra kehtestamine
Kõige vaieldavam teema Konstantin Pätsi eluloos on kaitseseisukorra kehtestamine 12. märtsil 1934. Siin lähevad ajaloolaste hinnangud lahku. Ent tuleb siiski meeles pidada, et aeg oli väga erandlik – ülemaailmsest majanduskriisist tingituna saab Konstantin Pätsi juhitud usaldusvalitsus juba 1932. aasta 25. novembril riigikogult erivolitused. Veelgi enam tuleb aga meeles pidada, et järgneva aasta 11. augustil kehtestab Jaan Tõnissoni valitsus üle terve riigi kaitseseisukorra! Keelustatakse vabadussõjalaste organisatsioonid, sest nood on muutunud vägivaldseks. Iseäranis teravad on konfliktid sotsidega.
Kui vabadussõjalasi, kes on oktoobris 1933 saanud rahvalt rõhuva toetuse oma autoritaarsele põhiseadusele, tabab jaanuaris 1934 valus kaotus kohalikel valimistel, lubavad nad võimule tulla ükskõik millisel teel. Kõlavad avalikud ähvardused. Me ei saa iial teada, kas need ähvardused olid piisavalt tõsised, et kaitseseisukorraga tõkestada nende tee võimule. Ent me teame: selle Konstantin Pätsi sammu kiitis avalikult heaks Jaan Tõnisson, seda toetasid teised parlamendierakonnad ja koguni – Eesti Kirjanikkude Liit. Ja ei maksa arvata, et Eesti oli kohe üleöö suukorvistatud. Alles hiljuti oli olnud palju avalikke kogunemisi – ja kui Eesti rahvas oleks valdavalt olnud kaitseseisukorra vastu, küllap siis oleks ikka ka tänavatele tuldud!
Niisiis, kaitseseisukord kehtestati vapside endi põhiseaduse alusel – see oli täiesti seaduslik samm! Iseküsimus on, kui kaua pidi see kestma. Eesti kaitsepolitsei pole kunagi, ühelgi aastakümnel kedagi piinanud või väärkohelnud. Eesti poliitvangid – kommunistid ja vapsid – said varsti amnestiaga vabaks. Parlamentarism taastus Rahvuskogu valimise ja uue põhiseaduse jõustumisega 1938. aasta alguses. Kui me kõike seda võrdleme enamiku toonaste Euroopa riikidega, oli Eesti vägagi vaba maa.
Ja kui veel rääkida vapside väljamõeldud «vaikivast olekust», siis võiks järele vaadata, milliseid teoseid avaldasid neil aastail Tammsaare, Tuglas, Under jt. Siis näeme, kui «vaikiv» see aeg õigupoolest oli. Ainus, mida me Pätsile võime ette heita: kas ehk ei saanuks parlamentarismi taastada pisut kiiremini? Ent aja vaimust ei saa me üle ega ümber. Toonaste kaasaegsete mälestustes on Pätsi aega siiski üsna rõõmsates värvides kirjeldatud. Muidugi osalt seetõttu, et kõik, mis järgnes, oli kohutav. Ent ometi.
Soome ajaloolane professor Seppo Zetterberg on Konstantin Pätsi puhul kasutanud tabavat võrdlust: allikas, mis eredalt kiirgab, heidab ka teravaid varje. Kui veel võrdlusi otsida, ütleksin: Jaan Tõnisson oli Vargamäe Andres ja Konstantin Päts – Oru Pearu. Aga mõlemad on ju osa eesti rahvast. Ning Päts ja Tõnisson olid küll rivaalid, aga nad võitlesid sama sinimustvalge lipu all ja kutsusid teineteist oma perre külla. Tõnisson kutsus Pätsi oma Tartu koju, kui sinimustvalge lipp sai 50-aastaseks juunis 1934.
Niisiis, olgugi et Konstantin Pätsi kõrvalises sünnikohas on juba tema ausammas, väärib riigi esimene valitsusjuht ja esimene president mälestusmärki siiski ka pealinnas. Akadeemik Mart Kalm on veenvalt põhjendanud: selle parim asukoht on Toompea lossi kõrval, aias, mis on kujundatud Pätsi ajal ja osavõtul. Toompeal on ta ka kõige kauem töötanud ja riiki juhtinud – oma parimas usus ja oma võimete kohaselt. Põliste pärnapuude katedraal eeldab vaoshoitud skulptuuri.
Ma arvan: Eesti on Konstantin Pätsile rohkem võlgu, kui oleme seni osanud teadvustada.