Kes siis ikkagi vastutab? Mul on olnud üksjagu põhjust sellest küsimusest mõelda – teatrijuhina, näitlejana ja nüüd ka kultuuriministrina, kirjutab Indrek Saar (SDE).
Indrek Saar: kes vastutab publiku ees?
/nginx/o/2017/01/23/6273119t1h2517.jpg)
30. oktoober 2015, 18:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks olukord, kui esietenduse päev läheneb vääramatu jõuga. Peale minu saavad ka teised aru, et publiku ette see lavastus jõudma ei peaks. Nii publiku kui näitlejate pärast. Teatrijuhi vastutus on hädapidurit tõmmata ja öelda, et piletid ostetakse tagasi või asendatakse mängukavas teise lavastusega.
Teatrijuhi vastutus on hädapidurit tõmmata ja öelda, et piletid ostetakse tagasi või asendatakse mängukavas teise lavastusega.
Üldjuhul on trupp juba pikemat aega oodanud, et keegi tuleks ja annaks näpunäiteid kasvõi soovitusega öödest lisa võtta. Trupiga võib selle käigus ka vastuollu minna. Lavastajaga kohe kindlasti, sest see on tema kontseptsioon See hetk trupi ees, kui ütled välja nii mõnelgi südames kripeldanud kahtluse: tulemus on piinlik, seda tegelikult näidata ei kannata. Teadmises, et (esi)etenduse ärajäämist vabandab vaid surm, on näitleja ju oma kahtlused maha surunud, leidnud sisemise motivatsiooni ja argumendid just selle kunstilise lahenduse kasuks. Ja nüüd siis nii, viimasel hetkel.
Kes on süüdi? Kes oma ülesandega hakkama ei saanud?
Kogu maailmas on arutletud, kes vastutas provotseerivate karikatuuride avaldamise eest satiiriajakirjas Charlie Hebdo. Kes oleks pidanud tunnetama, et nüüd läheme üle piiri, mis võib kaasa tuua fataalseid tagajärgi? Või on kunstiline vabadus ülimuslik väärtus?
See ei ole kauge ega võõras küsimus ka Eestis. Aasta alguses seisis sarnase küsimuse ees minu eelkäija.
Kes õigupoolest vastutab, kui Tartu kunstimuuseumis üles pandud näitus solvab vähemusrahvuse kogukonda, kuigi teistes riikides ei ole külalisnäitus sellist tagasisidet toonud? Kui kunstinäitus hakkab üles kütma rahvusvahelist skandaali ja poliitikud küsivad, kus olid kuraatori silmad, siis kes vastutab?
Kes on loomingulise vabaduse piirivalvur?
Õiguslikult vastutab organisatsiooni juht selle eest, mis publiku silme ette jõuab ja vastutab ka muude tagajärgede eest. Juhi otsustada on, kuidas vastutust organisatsioonis jagada loomenõukogu, kunstilise juhi või veel kellegagi. Kuid see, kellel on vastutus asutuse juhina, peab teadma, et tema vastutab ja langetama ka lõpliku otsuse.
Nõrganärvilistele juhiamet kunstivaldkonnas ei sobigi, sest kunsti olemuses on provotseerida ja piire kombata.
Nõrganärvilistele juhiamet kunstivaldkonnas ei sobigi, sest kunsti olemuses on provotseerida ja piire kombata. «Ühtse Eesti suurkogu», «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», «Reformierakonna juhatuse koosolek» ja «Savisaar» olid NO99 teadlikult provokatiivsed lavastused, mis mõjusid kellelegi kindlasti solvavalt ja ületasid mõne jaoks ka piiri. Samal ajal on need näited teravast sotsiaalsest närvist ja tundlikkusest, mis ei ületanud üldinimlikku piiri.
Minu jaoks seisabki loomingulise vabaduse piiritulp üldhumaanse vastutuse juures. Loominguline vabadus on nii kaua püha ja puutumatu, kui ta ei ole vägivaldne või ei kutsu esile vägivalda. Ma ei näe ühtegi õigustust näiteks ühelegi kunstilisele aktsioonile, kus elusat looma nülitakse mis tahes sügava idee või suure mõtte ilmestamiseks.
Kultuuriministeerium ei sekku loomevabadusse ega hakkagi sekkuma. Nii nagu on ammu oma aja ära elanud kultuuriministeeriumi nn pornokomisjon. Pornot ei saa kunstilistest kriteeriumidest hinnata ja see ei kuulu olemuslikult mitte kultuuriministeeriumi, vaid sotsiaalministeeriumi pädevusse. Küsimus ei ole kunstis ja mitte kunstis, vaid püstitatud eesmärgis kaitsta lapsi ja noori vastavalt ühiskonnas kokku lepitud kõlbelistele normidele.
Legend Kaarel Irdist
Üks tuntud teatrilegend räägib sellest, kuidas tuntud näitlejad vastutuse võtmise teemal elu lõpuni tülli pöörasid. Lugu juhtus Tartu Vanemuises, kus teatrijuht Kaarel Ird leidis toonased tuntud näitlejad Einari Koppeli ja Arnold Kasuki garderoobist vägijooke tarbimas. Paraku olid näitlejad selleks hetkeks niisuguses joobes, et Ird otsustas etenduse ära jätta. Kuna kell oli juba seitse saamas ja publik kogunes, siis karistuseks käskis Ird meestel endal lavale minna ja publikule öelda, mis põhjusel etendus ära jääb.
Tänapäeva dilemmad ei seisne enam purjutavate näitlejate lavalesaatmises, vaid on tunduvalt tõsisemad.
Mehed võtsid süü omaks ja Koppel raputas endale tuhka pähe – just tema tõttu olid vanad kamraadid mõistliku piiri ületanud. Lisaks sellele lubas ta lahkelt, et võib üksi lavale minna ja publiku ees vabandust paluda. Seda ta tegigi. Kell seitse astus Einari Koppel lavale ja lausus: «Austatud publik, palume vabandust, tänane etendus jääb ära, sest näitleja Kasuk on purjus.»
Legendi järgi ei rääkinud mehed omavahel enam kunagi.
Tänapäeva dilemmad ei seisne enam purjutavate näitlejate lavalesaatmises, vaid on tunduvalt tõsisemad. Need dilemmad on eetilised, moraalsed ja sotsiaalsed ning küsimus on nii kunstilises kui ka sotsiaalses küpsuses – kas kunst on küps, kohtumaks publikuga. Tahaks, et sellised olukorrad oleksid vastutustundlikult läbi kaalutud, vajadusel eksperte kaasates ega seaks meid olukordadesse, kus hiljem ühed enam teistega ei räägi.
Kirjutis ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärgiks on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registreerimise kohta on leitav http://www.kultuurikoda.eu/content/vastutuse-konverents
Konverentsi otseülekannet saab vaadata Postimehe veebilehel.