Muutunud tuulesuund toob meile edaspidigi külmad suved

Tuulesuuna muutuste mõjul võib meile edaspidi tuul jõuda Lapimaalt.

FOTO: Mihkel Maripuu

Palju on räägitud sellest, kuidas tormid muutuvad tugevamaks ja sagedamaks, ent tegelikult ei pruugi see üldse nii olla. Tõeline «paharet» on hoopis muutuv tuulesuund.

Eesti Teaduste Akadeemia president, mereteadlane Tarmo Soomere rääkis Postimehele, et praegused arusaamad sellest, mis muutused tormituultega toimuvad, ei vasta päris tõele.

«Suurimad muutused ei ole mitte tuule kiiruses või tormide tugevuses, vaid selles, et tormide keskmed pesitsevad natuke teistes kohtades kui 30 aastat tagasi,» rääkis ta muutustest Põhja-Atlandi ja Skandinaavia regioonis.

Ta selgitas, et 80ndate aastate lõpus toimus meie kliimasüsteemis oluline muutus: kui enne olid tormide keskmed valdavalt Islandi ja Gröönimaa vahel, siis nüüd punuvad tormid oma pesa hoopis mujale, Nordkapi ja Barentsi mere kanti, kus nad sageli ka pikemalt peatuvad.

«Ehk siis, 30 aastat tagasi tuli meile õhk suuremalt jaolt suhteliselt soojana Lõuna-Läänemerelt. Nüüd on meil olemas võimalus, et õhk tuleb meile hoopis Lapimaalt.»

Külmad suved

Algselt Islandi kandis pesitsenud tormid tõid meile mõistliku kliima, seal hulgas soojema ja niiskema õhu ning edelast puhuvad tuuled. Nüüd aga valitseb meil sageli loodetuul, mis on üsnagi kuiv ja jahe. «Juba vanarahvas ütles, et loodetuul on taevaluud,» osutas Soomere.

«See toob kaasa võimaluse, et suved on sellised, nagu see suvi oli – suhteliselt külm, kuiv ja valitsevad loode- ja põhjakaare tuuled,» selgitas ta. Varem, nii umbes 20 aastat tagasi, loodetuuled siin nii kaua tegutseda järjest ei saanud. Tsüklon liikus meist üle ning oli natuke edela- ja natuke loodetuult.

«Ehk siis, 30 aastat tagasi tuli meile õhk suuremalt jaolt suhteliselt soojana Lõuna-Läänemerelt. Nüüd on meil olemas võimalus, et õhk tuleb meile hoopis Lapimaalt,» lisas ta.

Veetaseme tõus Pärnus ja Narvas

«Mehhanismid, mis tõstavad Läänemere kui terviku veetaseme kõrgemale, on muutunud intensiivsemaks. Läänemere kui terviku vee hulga suurenemise taga ei ole mitte niivõrd tormi tugevus, vaid see, kui mitu tormi tuleb järjest,» jätkas Soomere.

Kuna tormi perioodi kestvus ongi pikenenud, on omakorda tõusnud Läänemere keskmise veetaseme suurimad väärtused, umbes neli sentimeetrit aastakümnes.

Tarmo Soomere.

FOTO: Tairo Lutter

Sealjuures on tormi mõju rannikuäärsetele aladele üle kogu Eesti väga erinev.

«Saaremaa ja Hiiumaa rannikul, mis on lahti Läänemere avaosale, ei näe me, et ühe tormi poolt tekitatud lokaalne veetõus oleks viimase 40 aasta jooksul suurenenud. See ütleb meile, et üksikute tormide tugevus ei ole selle aja jooksul muutunud,» ütles Soomere.

Küll aga võib näha, et veetaseme ekstreemumid on tugevasti suurenenud lääne poole avatud lahesopis Pärnus. Teine koht, kus veetaseme ekstreemumid on Soomere sõnul viimase 40 aasta jooksul märgatavalt suurenenud, on Soome lahe idaosa ehk Narva piirkond.

Ka see viitab sellele, et tuulesuund on muutunud. «Kui tuulesuund on piki Soome lahte, siis lähebki veetase Narvas kõrgemaks ja kui tuulesuund on edelast või lõunast, siis tõuseb veetase jälle Pärnus,» selgitas teadlane.

Ehkki täna ei ole veel kindlat tõestust, võib muutuvat tuulesuunda Soomere sõnul pidada «süüdlaseks» ka selles, et soolase vee sissevoolud Läänemerre lakkasid 1990ndate alguses. Kui varem toimus soolase vee sissevooluks sobiv protsess mitu korda aastas, siis viimase 25 aasta jooksul on soolasem ja hapnikurikas vesi jõudunud Läänemere keskossa kokku vaid kolmel korral.

«Tundub, et selle taga oli tuulte suuna pöördumine ja see on mõjutanud Läänemerd tervikuna,» rääkis Soomere, rõhutades, et täna veel on tegemist hüpoteesiga. 

Tagasi üles