Elu võimalikkusest looduskaitseta ja kaitsega

Marko Pomerants
, keskkonnaminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Pomerants, IRL.
Marko Pomerants, IRL. Foto: Erakogu

Kõik oleneb vaatenurgast, olgu see siis parasjagu lendorava, mägi-lippherne või inimese oma. Viimane sõltub jällegi omakorda inimesest. Kindel on aga see, et loodus on pidevas muutumises ja ka lähenemine looduskaitsele, ning loomulikult muutuvad nende asjade kooskõlas ka looduskaitselised regulatsioonid.

Palju poleemikat on tekitanud Rakvere linnas asuva Rakvere vallimäe (mitte segi ajada tammikuga) kaitse alt välja arvamine. Ühed on öelnud, et kaitsestaatusest ei tohiks kergekäeliselt loobuda, samas teised toonud välja, et ala on minetanud praeguseks väärtused, mis põhjendaksid siin jätkuvalt looduskaitseliste piirangute seadmist. Kui eelmisel sajandil me oose ja künkaid looduskaitse alla võeti, siis piisas lihtsast lakoonilisest määratlusest, tänaseks on õigusruum oluliselt teine.

Nimelt puuduvad vallimäel praeguses looduskaitse kontekstis riikliku looduskaitse all olemiseks piisavad eeldused – siin ei leidu kaitsealuseid liike ja nende elupaiku ega kaitstavaid kooslusi. Elupaikade kaitse aga ongi tänase looduskaitse nurgakivi. Kaitse all pole ju olnud pinnavorm tervikuna, vaid ainult oosi põhjapoolse osa lagi koos ühe nõlvaga, mis on lisaks oluliselt mõjutatud inimtegevusest (ehitamine). Oosi kui pinnavormi säilimise pärast muretsejate rahustamiseks saab öelda, et vallimäe ja ajaloolis-kultuurilise väärtusega linnuse ja tema ümbruse kaitse on tagatud ka looduskaitsestaatuseta. Lihtne on võtta poliitiliselt populaarseid seisukohti, aga neid peab keskkonnaõigus toetama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles