Hollywoodi tippnäitleja Joaquin Phoenix kuulutab kolm aastat pärast Johnny Cashi rolli eest saadud Oscari-nominatsiooni David Lettermani otsesaates, et tema näitlejakarjääriga on lõpp. Ta on tüdinud ja väsinud olemast kellegi teise ehk režissööride käsualune. Tal on maailmaga jagada midagi palju sügavamat ja edaspidi on tema sõnumi edastamise viisiks hoopis hiphop.
Meedia plahvatab. Avalikkus on šokeeritud. Kuidas on see võimalik? Karjääri tipus niimoodi staariredelilt alla hüpata?
Phoenixi näolt peegeldub tülpimus, tema habe ja juuksed muudkui kasvavad ja pulstuvad, riided muutuvad räpakamaks ja tema käitumine nii avalikkuses kui oma lähedastega on aina ebameeldivam ja kohatum. Ta on kaotanud kontakti oma sisemise minaga. Tõmbub oma eraklikku kookonisse ega taha meediaga suhelda. See on aga teadagi kollase meedia viljakaim väetis.
Varsti hakkab liikuma kõmu, et teine Hollywoodi täht Casey Affleck teeb Phoenixi (oma naisevenna) allakäigust dokumentaalfilmi. Avalikkuse ette jõuavad vabameelsed reklaamklipid poolalasti, kõhukast ja karvakasvanud Joaquinist, kes hullab naiste või uimastitega.
Meelelahutusmaailm kihab nagu sipelgapesa ja ootab pikisilmi 6. septembrit, kui aasta oodatuim film Veneetsia festivalil ekraanile peaks jõudma.
1922. aasta on läinud dokumentaalfilmi ajalukku – valmis Robert J. Flaherty «Nanook põhjast», mida turustati kui tõsielufilmi «õilsate metslaste» elust, kuigi osa stseene oli selgelt lavastatud. Võrdväärse elegantsiga pakub «I’m Still Here» sama eksklusiivse «tõsielulise» sissevaate muidu varjatud Hollywoodi tähepüramiidi tipule.
Kui juba maailma esimese täispika dokumentaalfilmi tegija võis endale 1922. aastal sellist lavastatud lõbusust lubada, siis miks ei võiks seda aastal 2010? Ega ju ka meie enda «Diskod ja tuumasõjad» kuni Lennart Meri šamaanifilmideni välja sulakullast tõestisündinu ülesvõtted ole. Selge on see, et filmiajalukku nii suurelt ülespuhvitud looga enam ei pääse. Küll aga jääb see üheks 2010. aastat meenutatavaks linalooks, sest meie ajastu vaim on siin tugevalt sees. Kas või juba filmilooliselt, sest kompab ju «I’m Still Here» taas väljakujunenud tavasid ja žanripiire.
Ja kui juba Werner Herzogki on hakanud 3Ds dokumentaalfilme tegema, võivad dogmaatilisemad filmiilmainimesed küll põrguväravate avanemise ja Jeesus Kristuse tagasituleku oma silmaga ära näha.
Niisiis on film «I’m Still Here» edukalt maha müüdud kui «allakäiguaasta Hollywoodi supernäitleja elust». Kes siis ei tahaks teada, kuidas üks täht tuhmub ja alla kukub, kuidas see ikkagi «päriselt» käib. Kuidas ta ennast alandab, nina nokib, kanepit suitsetab, ropendab, purjus peaga kokku kukub või muidu lollusi teeb. Egomaniakaal-depressiivne Phoenix pakub seda kõike halastamatult ja täie raha eest.
Imelikul ajal elame, sest «Jackassi» fenomen näitab, et ainuüksi siira lollitamisegagi on võimalik maailmakuulsaks saada. Filmis «I’m Still Here» on olemas vähemalt väga andekas näitleja ja režissöör, kellel on õnnestunud luua meedia- ja meelelahutustööstust pilav ja sama palju ka ära kasutav performantsdokumentaal – nõnda oleks vist selle linaloo täpseim žanrimääratlus. Aga erinevalt tollestsamast MTV-srjast on siin ka kindel narratiiv ning intellektuaalne ja kunstiline üldistusvõime.
Ja no pagan. Kui see pole siiski dokumentaalfilm ja tegijad on nõus sellest sildist loobuma, andke siis Joaquinile vähemalt mõni auga väljateenitud meesnäitleja auhind – muidu jääb filmi suurimaks saavutuseks üksnes kõmulisus.
Mida soovida vaatajale? Uskuge ja usaldage filme ja nende tõelisust, sest niikuinii on kogu maailm üks suur illusoorne meelepete ja ilma illusoorsuseta filmi ei tee. Mida rohkem te sedagi teost usute, seda parem see tundub. Ja saalist väljudes saate ise otsustada, kas see oli hea dokumentaalfilm või hea kunstiprojekt. Sest vähemalt ühte ta on. Kui mitte mõlemat korraga.
Uus film kinolevis
«I’m Still Here»
• Stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix. Režissöör Casey Affleck
• USA 2010
• Alates 6. novembrist Tallinna kinos Sõprus