MÕNE aja eest süüdati Suure-Jaani kirik. Õnneks nägid seda möödujad ja kannatada sai vaid hoone uks. Päevake hiljem saime uudistekanalite kaudu teada, mitmes Viljandi praostkonna kirikus on tuletõrjesignalisatsioon ning mitu muinsuskaitsealust hoonet on kindlustatud.
Niisuguste andmete süüdimatu edastamine tundub eriti vastutustundetu ja küüniline ajal, mil inimestes vohab veel nõukogudeaegne ateistlik kasvatus läbisegi totaalse ajuvabadusega, mida võimaldab praegune, kõiki väärtusi eitav ning sallimatult kõike salliv ajastu.
KUI süütaja on süü omaks võtnud, mida siis veel arutada? Milline saab üldse olla sellise teo motiiv? Ma pole kunagi hästi arvanud nendest, kes XX sajandi algul mõisates märatsesid, ilusaid asju lõhkusid ja lammutasid. Aga mis orjavimm paneb noorepoolsed inimesed veel sajand hiljemgi lõhkuma meie endi, eestlaste rahvuslikku vara?
Suure-Jaani kirik peaks eestlastele olema palju rohkem kui hoone, mis annab varju väikesele kogudusele. Jätame pealegi vahele õpetliku jutu sellest, mis oli reformatsioon ning milline osa oli luterlusel ja vennastekoguduse liikumisel meie rahvuslikus ärkamises. Inimesed võiksid teada vähemalt seda, et Suure-Jaani kirikus on restaureerituna näha maalikunstnik Johann Köleri matusepärjad ning et Suure-Jaani kirik on suurepärane kontserdipaik, kus kõlab iga-aastastel heliloojate Kappide muusikapäevadel —ja mitte ainult siis — surematu klassika.
VILJANDIMAA praostil on õigus: kirikute sisuline tegevus ning ajalooliste hoonete hooldamine ja tulevastele põlvedele pärandamine oleks mõistlik lahus hoida. Ometi ootaks just praostilt palju suuremat aktiivsust!
Olukord on hull, kuid seda, milliste murede käes vaevlevad väikesed kogudused ja kui sarnased on probleemid, mis tekivad ajalooliste hoonete hooldamisel, teavad ju kirikuinimesed juhuslikest möödakäijatest paremini.
Kas poleks mõistlik mured lõpuks ühiselt sõnastada ning nendega peale taevaisa julgelt maiste valitsejate poole pöörduda? Aita ennast ise ja sind aitab ka jumal!
Kuigi okupatsiooniajal, mil kirikutesse suhtuti vaenulikult, lagunesid ja kannatasid vähem või rohkem kahju kõik pühakojad, pole Eesti evangeelses luterlikus kirikus praegu mingit koordineeritud abiandmist. Iga kogudus peab leidma endale ise projekti kirjutaja ja tavaliselt tegelevad sellega koguduste nõukogud. Selleks et keskmist Eesti kirikut korda teha, ei piisa tavalistest külaelu arendamiseks mõeldud toetussummadest.
Mis võib juhtuda, kui kohtuvad pisikese maakoguduse väsinud õpetaja ja kelmist ehitaja, keda muinsuskaitseinspektor küll soovitab, kuid kellega seonduvast kaasvastutusest ennast hiljem taandab, võisime hiljuti veenduda Halliste näite varal.
Olen kirikute olukorrast rääkinud mitme õpetajaga. Ilmnes paradoks: nad kõnelesid meelsasti koguduse hoonete seisust, kuid hoidusid kommenteerimast Halliste pretsedenti. See ei tähendanud üksnes vennaarmu puudumist, vaid suisa negatiivset ringkaitset: ei mõeldud positiivides, vaid tühimikes!
KAS üks väike maakogudus peab koguduse tööks vajalikud vahendid kulutama sellele, et korrastada muinsuskaitsealust objekti? Kirik kui hoone on ju rahvuslik aare!
Juriidiliselt on need hooned tagastatud kogudustele õigusjärgselt võõrandatud vara ja nood on seega võrdsustatud suvalise eraomanikuga. Tegelikult on kogudused muinsuskaitsealuste objektide omanikena mitu korda raskemas seisus kui vanal Eesti ajal, mil olid osaliselt riigi finantseerida.
Tänapäeval võetakse kogudust kui ühte eraomanikku teiste seas, arvestamata, et okupatsiooniaeg on lasknud muinsusel tublisti laguneda. Kuuldavasti ületab toetus, mida annavad Eesti kirikutele välispartnerid, meie riigi toetuse.
Samal ajal trügivad poliitikud, kelle seas leidub endisi kommuniste, kirikutesse ja lasevad valida end koguduste juhatusse. Siis on hea enne valimisi plakatitel poseerida ning kui näkkab, meelitada oma nimekirja ka pastor või vähemasti tema proua. Aga mis peamine: saada erakonnale koguduste liikmete hääl.
KIRIK võiks enne uusi valimisi pisut kokkuvõtteid teha — silm silma ja hammas hamba vastu. Soovitan praost Marko Tiitusel esitada arve erakonnale, kes nii rahvusaatel kui usklike tunnetel aastaid liugu on lasknud ja ennast tänaseni kristlik-demokraatlikuks nimetab.
Nii oleks võimalik praostkonna peale juurde kaubelda vähemalt paar tuletõrjesignalisatsiooni ja kirikukindlustust. Muidu võib varsti nii mõnelgi väikesel maakogudusel elu nõnda raskeks minna, et ta ühel päeval avastab: evangeeliumi saab kuulutada ka mujal kui muinsuskaitse all olevas hoones.