Õiguskantsler Ülle Madise leiab, et surma põhjuse tuvastamise seadus ei loo piisavaid eeldusi mitteloomulike surmajuhtumite avastamiseks, uurimiseks ning seeläbi edaspidiseks ärahoidmiseks.
Õiguskantsler: lahkamise vajalikkuse üle ei peaks otsustama surnud patsiendi viimane arst
11. november 2015, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguskantsler on psühhiaatriahaiglaid kontrollides kogunud teavet neis aset leidnud surmajuhtumite kohta, et hinnata, kuivõrd on õigus elule neis asutustes tagatud, vahendab meditsiiniuudiste portaal Med24. Andmetest nähtuvalt on ülekaalus loomulikud surmad ning n-ö mitteloomulikke surmajuhtumeid – tapmisi, enesetappe, õnnetusjuhtumeid jms välispõhjusest tingitud surmasid – on registreeritud mõned üksikud.
Õiguskantsleri märgukiri tervise- ja tööministrile on koostatud psühhiaatriahaiglate näitel, kuid sarnased probleemid võivad esineda ka muude tervishoiuteenuse osutajate – sh õendushaiglate – tegevuses. Õiguskantsler on seisukohal, et surma põhjuse tuvastamise seadus ei loo piisavaid eeldusi mitteloomulike surmajuhtumite avastamiseks, uurimiseks ning seeläbi edaspidiseks ärahoidmiseks, mistõttu tegi ta ka mitu ettepanekut, kuidas olemasolevat süsteemi parandada.
Nende hulgas tõi ta muuhulgas välja, et lahkamise vajalikkuse üle ei peaks otsustama surnud patsiendi viimane arst ainuisikuliselt. «Kui arst ei leia, et tema käe all aset leidnud surmajuhtumit oleks vaja täiendavalt uurida või sellest uurimisasutusele või prokuratuurile teatada, siis suure tõenäosusega edasist uurimist ei järgnegi,» tõdes õiguskantsler märgukirjas, viidates, et sellisel juhul kajastub see juhtum statistikas loomuliku surmana ning näeb selles huvide konflikti.
Refereeritud artiklit saab täismahus lugeda meditsiiniuudiste portaalist Med24.