Ugalas esietendunud «Grace ja Glorie» on üllatavalt lihtsa süžeega lugu, kuid riskantne ettevõtmine tegijatele, kui publiku huvi peavad täitma kaks tegelast. Midagi head peab selles näidendis ikka olema, kui Indrek Sammuli lavastuses astub Kadri Lepa kõrval publiku ette näitlemisega lõpparve teinud Leila Säälik. Tekib ootusärevus, mida suudavad kaks naist laval meile pakkuda.
Hospiits saadab linnast maale kolinud Gloria Whitmore’i (Kadri Lepp) hooldajaks Grace Stilesile (Leila Säälik), kellele arstid enam palju elupäevi ei luba.
Koos veedetud aja jooksul hargneb lahti mõlema naise elu ning pea leiavad need kaks ühise jalgealuse. Aja möödudes võib rahumeeli küsida, kes kelle eest tegelikult hoolitseb.
Surmahirm
Leila Sääliku Grace on headuse kehastus. Tema võime tingimusteta armastada väärib märkimist, kuid vaatamata tugevale loomule tunneb temagi kurbust, nähes, kuidas kaob ainus, mis talle on jäänud.
Jaanus Laagrikülli mahedates toonides hubane ja maalähedane lavakujundus mõjub küll rahustavalt, kuid kauaks sedagi, kui läbi seinte tungib külm valgus ning hävitustööd mägimaja juurde kuuluva õunaaia kallal ei näi lõppevat.
Surm on Grace’i jaoks kõike muud kui võõras, kuid ometi pole ta valmis seda teed minema. Vaatamata hirmule säilib temas võitlev hing, mis annab omakorda lootuse tagasi poja surma järel elu mõtte kaotanud Gloriale. See näitab, et ka maailmas, kus domineerib tõusiklus ning järjepidevusel ja püsiväärtustel ei näi enam mingit mõtet olevat, tasub endast märk maha jätta.
Erinevalt Sääliku Grace’ist, kellega saalist kontakt kohe tekkis, Lepa Gloriaga see nii hõlpsalt ei tekkinud. Enamiku ajast hõljus Gloria ümber kaitsev loor. Pidevalt tabasin end küsimas: kes on Gloria?
Temast ei kiirgu soojust ega avatust. Gloria kõigutamatu enesekindlus on omamoodi võluv, kuid ühtlasi on selle taga tunda rahutusttekitavat ebalust, mis maaelu «võludega» silmitsi seistes üha rohkem esile kerkib. Ebakindlusega süvenev teadmatus hajub vähehaaval ning algul tekkinud küsitavused Gloria kavatsustes leiavad etenduse kulgedes vastused.
Jää sulab
Gloria saamatus maaeluga kohanemisel pidanuks esile kutsuma kerge muige või äratundmisrõõmu, kuid ülemäära tempokas ja häälekas ringisahkerdamine ei aidanud sellele kaasa.
Saalist vaadatuna tundus liiga suur roll olevat näitlejanna sammudel ja paberist toidukoti krabinal. Ei olegi mõeldav, et näitlejad laval ainult paigal oleksid, kuid on oluline, et tegevus ei tapaks mõtet. Sestap olid nauditavamad hetked, mil lava täitis rahulik ja mõtestatud dialoog, taustaks vaikus või ingellikult pehme muusika. Sidusa ja voolava teksti puhul on välistatud, et see võiks igavust tekitada.
Esmalt mõjub Gloria eemaletõukava inimtüübina, ent pikapeale hakkab paks jääkiht sulama ning lõpuks koorub välja hoopis teine inimene. Etenduse jooksul kuulus minu poolehoid siiski Grace’ile, kes näitab, kui väärtuslikud võivad olla vanainimese elutarkus ja tasakaalukus. Samas kahtlen, kas see oleks nii hästi välja tulnud, kui polnuks kaht nii erinevat rollisooritust Säälikult ja Lepalt, kes kokkuvõttes täiendasid teineteist hästi.
Kõlama jääb, et me kõik vajame üksteist, kui erinevad me loomult ka poleks, ning elama tuleb õppida teadmisega, et me kõik oleme surelikud. Vaatamata sellele, et tegeldakse surma ja sellega kaasneva valuga, ei mõju lavastus ahistavalt. Elujaatav teatrikogemus!
Uus lavastus
Tom Ziegler «Grace ja Glorie»
• Lavastaja Indrek Sammul
• Osades Leila Säälik ja Kadri Lepp
• Kunstnik Jaanus Laagriküll
• Muusika: Peeter Konovalov
• Esietendus 30. oktoobril