Philippe Jourdan: see on viha, mitte usk

Tuuli Koch
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan
Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan Foto: Marje Laugen

Prantsusmaa juurtega Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ütleb, et usu nimel ei ole kellelgi õigust süütuid inimesi tappa –tegemist pole religiooni, vaid vihaga, mida kasvatab väärtuste puudumine.

- Kuhu maailm on jõudnud?

Pean tunnistama, et pole jõudnud isegi väga palju mõelda selle peale, mis on juhtunud (Postimees vestles Jourdaniga laupäeva õhtupoolikul – T. K.). Pigem olen proovinud Pariisis elavate lähedaste ja pereliikmetega ühendust võtta.

- On nendega kõik hästi?

Kõik on šokis, aga samas on ka teatud rahu südames. Mulle meeldib, et väga paljud inimesed üle maailma on levitanud lauset «Pray for Paris». See näitab, et on väga palju solidaarsust ja inimesed aitavad üksteist. Mina olen palvetanud nende eest, kes surid, nende perede eest, aga ka nende timukate, terroristide eest, kes on seda teinud.

See kõik peab meid panema mõtlema, et kasvatame noori, kelle süda on viha täis, kasvatame noori, kes ei leia teist teed. Peame tegema kõik, et inimestel oleks tugevamad põhimõtted. Nad ütlevad, et teevad seda religiooni pärast, aga tegelikult on see väga ebareligioosne.

- Mis nende terroristide südames toimub?

See, mis nende südames toimub, on viha. Nad võivad karjuda Allahu Akbar, aga pigem on tegemist puhta vihaga lääne vastu. Viha nende vastu, kel on rohkem, kui neile on antud. See ei ole religioon, see on viha. See peaks olema ka sõnum Prantsusmaale, et peaks olema rohkem solidaarsust, rohkem ühtsust. Ja eriti tähtis on, et solidaarsus pole suunatud kellegi vastu, vaid positiivne ühtsus.

Olin just nädal aega tagasi Pariisis. Linn oli väga ilus ja rahulik. Mul on väga raske uskuda, et pildid, mis uudistes avanevad, tulevad samast kohast, kus alles äsja olin. Paistab, et peame olema alati valvel. Me ei saa kunagi eeldada, et rahu on midagi iseenesestmõistetavat. Rahu nimel tuleb võidelda. Rahu ei tule, vaid seda peab ehitama. Igal juhul loodan, et sellele ei järgne veel rohkem viha.

- Rumal küsimus, kuid siiski, kas usu nimel tohib tappa?

Ei. Kui sa tapad süütu inimese, siis mitte ainult piibel, vaid natukenegi valgustatud südametunnistus ütleb sulle, et sa oled süüdi. Usklik inimene, kes peab aru andma oma tegude eest jumala ees, saab aru, et selline tegu ei saa teda mitte kunagi paradiisi viia, vaid pigem põrgusse. Nii ebausklik kui ka usklik inimene saab väga hästi aru, et selline tegu on lubamatu. Et jumalale ei saa süütu inimese tapmine kunagi meeldida. See, mis nende inimeste peas toimub, on ebaloogiline ja ebareligioosne. Need inimesed on skisofreenikud, mitte usklikud.

- Kuidas kogu Euroopa, kuidas rahvas edasi peaks minema? Näete suuremat murdumist?

Iga inimene vajab oma elus kindlaid väärtusi, kindlaid põhimõtteid. Halva tegemine näitab seda, et neil puuduvad elementaarsed põhimõtted. On palju noori, ka meie rahva seas, kel puuduvad väärtused, et elada inimväärikat elu. Tänasel päeval meile tundub, et maailm on väga halb, väga kuri, aga kui emotsioonid lahtuvad ja suudame rahulikumalt mõelda, siis näeme, et elus on väga palju ilusat.

Täna Pariisi inimesed muidugi leinavad ja elavad hirmus. Minu vend elab Pariisis, mitte päris seal, kus rünnakud toimusid, aga ta ütles mulle, et teda üllatas, et on isegi rohkem rahu inimeste vestlustes ja hinges, kui oleks arvanud. Sellised rasked sündmused tekitavad ka väga ilusaid, positiivseid ja südamlikke tundeid. Inimesed suhtlevad omavahel rohkem ja on valmis rohkem üksteist aitama. Kui tavaliselt elab inimene egoismis, oma väikses maailmas, siis selliste sündmuste puhul isiklikud maailmad, mida endale loome, avanevad ja inimesed on soojemad. Vahel on vaja just selliseid sündmusi, et inimesed peatuksid, mõtleksid ka teiste peale. Ei tohi vajuda depressiooni ja meeleheitesse, vaid tuleb raskel hetkel leida enese seest neid ressursse, mida ta muidu elus väga ei kasuta.

Palvetame kõikide eest ja mõtleme, et pole hirmus see, mis on juhtunud, vaid see, mis võib veel juhtuda Pariisis või mujal. Tasub palvetada, et terrorismioht väheneks.

- Arvate, et see on võimalik?

Palvetan selle eest. Terrorismi puhul on konkreetsed inimesed ja nendega on võimalik midagi ette võtta. Usun, et paratamatust ei ole olemas. Inimene saab alati midagi muuta. Meie ajastul on terrorism aga üks väga suur-suur oht. See ei ole ühe sündmuse küsimus, vaid justkui sõda.

Mind üllatas, kui palju head on inimeste südames, kui sellised asjad juhtuvad. See annab lootust. Olen saanud väga palju kaastundeavaldusi Eesti inimestelt ja see annab soojust. Et inimesed on mures ja avaldavad toetust sündmuse puhul, mis leidis aset tegelikult meist kaugel ja otseselt ei puudutanud. See tähendab palju.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles