Veel enne kui Prantsusmaa jõudis äsjase tragöödia kaotusi kokku lugeda, kõlasid mitme vene poliitiku suust ettepanekud teha terrorismivastase võitluse raames Moskvat rahuldav kokkulepe Ukraina suhtes. Täiesti juhuslikult langes Pariisi veresaun päevapealt kokku olukorra eskaleerumisega Ida-Ukraina rindel, kirjutab vaatleja ning Ukraina Päeviku autor Igor Taro.
Napi kolme nädala eest tundus olukord Ukraina rindel üsna soikunud. Kohalike valimiste esimene voor. Kuid vindunud positsioonisõda. Aktiivse lahinguperioodiga võrreldes olematu vahejuhtumite hulk. Ja peaaegu ei ühtki inimkaotust, kui juhuslikud tsiviilisikute miini otsa koperdamised välja arvata. Möödunud reedel sai läbi periood, mille kohta võis öelda, et see meenutab juba relvarahu. Nädalaid tagasi tühjana püsinud situatsioonikaart on taas täitunud kümnete kokkupõrkeid tähistavate märgikestega.
Ukraina oli oktoobrikuus jõudnud olukorda, kus lisaks raskerelvade lahku viimisele alustati ka alla 100-mm kaliibriga relvade eemaldamist kokkupuutejoonelt. See joon on tinglikuks piiriks riigi keskvalitsuse kontrollitava ja Venemaa poolt relvastatud ja juhitavate üksuste okupeeritud ala vahel. Raskerelvade eemaldamine oli kokku lepitud juba septembris 2014 Minski kokkulepetega, kuid ei realiseerunud korduvate vene poole rünnete tõttu, mille raames oli okupeeritud täiendavalt mitu tuhat ruutkilomeetrit Luganski ja Donetski oblastis.
Visalt kulgenud relvarahu kehtestamine jõudis läinud kuul nii kaugele, et hakati eemaldama ka tanke ning väikese kaliibriga (82mm) miinipildujaid. Esimene faas oli vajalik suurejooneliste pealetungioperatsioonide ärahoidmiseks, seejärel pidid haardeulatusest kaduma ka need relvad, mis tänu oma mobiilsusele võimaldaksid korraldada ka väiksemaid provokatsioone piiratud alal. Praeguseks pole võimalik enam kuigi tõsiselt võtta ka OSCE vaatlusmissiooni plaani jõuda lähiajal relvade lahku viimisega lõpule – paugud kõlasid taas ning vaatlejaidki on okupandid kohelnud üsna jõhkralt, kui mitte öelda, et suisa takistanud nende tegevust.
Reede hilisõhtul hakkasid tulema ka esimesed ärevad teated hukkunutest. Arusaadavalt jäid need Pariisis toimunu varju ja just sellepärast ongi hetkel oluline pöörata neile tähelepanu.
Suurem aktiviseerumine toimus reedel, ööl vastu laupäeva. Reede hilisõhtul hakkasid tulema ka esimesed ärevad teated hukkunutest. Arusaadavalt jäid need Pariisis toimunu varju ja just sellepärast ongi hetkel oluline pöörata neile tähelepanu.
Tulevahetusi on taas toimunud kõikjal üle sadu kilomeetreid pika rindejoone. Alates Mariupolist lõunas kuni Luganski ümbruseni põhjaosas. Kolm suuremat lahingut nädala lõpus olid Novozvanivka kandis Popasna lähistel (Luganski oblast), Krasnõi Partizani ja Verhnjotoretske vahel (Donetskist kirdes) ning Novotoškivske juures (Luganski-Lõssõtšanski tee T1303 ehk «Bahmutka» mnt.).
Kõigil kolmel juhul on vastase luure-diversiooniüksus üritanud imbuda eraldusjoone kaudu ukraina vägede kontrollitavale alale või mööduda ukrainlaste kontrollpostides mööda kõrvalteid. Novozvanivkas oli tegu kuni 20 liikmelise grupeeringuga, mis algul proovis minna lausrünnakule ja seejärel haarata ukrainlasi tiivalt, kuid löödi tulega tagasi. Novotoškivske kontrollpostist nr. 29 prooviti mööduda kaarega väikest rada pidi.
Mõlemal juhul jäid terroristidest maha ka laibad, koos Venemaa dokumentide, pangakaartide, sõjaveterani pensionifondi paberite ja muude tõenditega nende Vene Föderatsiooni päritolust. Krasnõi Partizanist Donetski ja Horlivka vahelisel maanteel oli katse rünnata Verhnjotoretske asula kindlustatud positsioone - seal läksid lisaks soomukite pardarelvadele kasutusele ka 82-mm miinipildujad, mis – meenutame – peaksid olema nüüdseks juba kokkupuutejoone lähistelt eemaldatud.
Ukrainlased kandsid kaotusi enamjaolt seoses miinipildujatulega, mis tuli nende positsioonidele Avdiivka kandis. Seal on olnud seda ka varem, möödunud aegadel, aga vaikuseperioodil ilmselt tekkis valvsuse kaotus. Avdiivka asub praktiliselt Donetski linnapiiril, põhjaküljel. Mõne kilomeetri kaugusel on Putilovi transpordisõlm ja selle lähedal metsamassiiv, kust ka seekord miinid tulid. Väidetavalt oli tegu ka 120-mm kaliibri miinidiga, mille rakendamine on räige Minski kokkulepete rikkumine.
Kõik see toimus paralleelselt Prantsusmaal aset leidnud veretööga ning mõistagi jäi teiste sündmuste varju. Samal ajal väitis Venemaa president Vladimir Putin vahetult enne G20 tippkohtumise algust, et Minski kokkulepete täitmine edeneb normaalselt. Veel enne kui suits kohutavate Pariisi sündmuste toimumispaigas oli hajunud, jõudsid ka mitmed vene poliitikud hakata tegema ettepanekuid terrorismivastase võitluse raames Moskvat rahuldava kokkuleppe tegemiseks Ukraina suhtes.
Erinevate variatsioonidega on see retoorika olnud umbes niisugune, nagu selle on sõnastanud Venemaa Ühiskondliku palati (mis peaks esindama kodanikuühiskonda!) liige Sergei Markov. Esiteks, Venemaal tuleb rakendada karmimaid julgeolekumeetmeid. Teiseks, Venemaa moodustab koos Prantsusmaa ja USA-ga islamistide vastase koalitsiooni. Kolmandaks, tüli Euroopaga Ukraina pärast tuleb lõpetada ja tuua Kiievis võimule «normaalne tehnokraatide valitsus».
Tuleb tuttav ette aastast 2001, kui langesid Ameerika kaksiktornid. Ka toona kasutas Kreml hetke, et näidata end võrdväärse partnerina USA-le ning ühtlasi vabaneda kriitikast Tšetšeenias toime pandud tsiviilelanike lauspommitamise aadressil. Nüüd on soov tulla taas areenile nii, et lääneriigid unustaksid Ukraina ja keskenduksid tähtsamale – võitlusele ülemaailmse terrorismiga. Mingil määral on Putini taktika isegi kandnud vilja, kuna erinevalt eelmisest G20-st talle võimaldati üks koridorikohtumine USA riigipeaga ning isegi Eestis on hakanud leiduma avaliku arvamuse kujundajaid, kes on pidanud vajalikuks koostööd Venemaaga ühiste väärtuste nimel. Kuid millised oleksid need väärtused ja kuivõrd väärtuslik partner on Kreml võitluses terrorismiga?
Ukraina jätmine Venemaale pureda on lääneriikidele üldiselt ja ka Eestile sama vastuvõetamatu, kui läänemaailmale sõja kuulutanud islamiriigi vastuseta jätmine. Lisaks ei kaotaks ükski Lääne ja Venemaa vaheline kokkulepe konflikti Ukraina ja Venemaa vahel. Viimane on ju okupeerinud lisaks Luganski ja Donetski oblasti aladele ka Krimmi poolsaare. Ja täiesti kindlasti hakkaks Ukraina sellisele kokkuleppele füüsiliselt vastu – nende sõjaline potentsiaal on praeguseks sedavõrd kosunud, et ilma massiivse regulaarvägede toetuseta ei kanna Venemaa poolt juhitavate ja relvastatud üksuste ründetegevus enam vilja.
Samuti on kahtluse all ka Venemaa pädevus ja võimekus terrorivastases võitluses. Ei Nord-Osti teatrikeskuse hõivamise ega Beslani koolimaja pantvangi tragöödia pole muutnud vene ühiskonda turvalisemaks.
Vaatamata mitmetele piirangutele, mida Vene president rakendas, tuues ettekäändeks võitluse terrorismiga, on need kindlustanud vaid tema enda ja lähikondsete võimu, kuid olnud küllaltki mõttetud terrorivastase võitluse seisukohast. Plahvatused Moskva metroos, pommivöödega enesetaputerroristid, Nevski ekspressi rongi õhkulaskmine, Volgogradi bussipommid aastal 2013 ehk Putini kolmanda ametisse astumise järel. Alles loetud kuud tagasi toimus massiivne rünnak rahulikuks kuulutatud Groznõi kesklinnas, kus ründajate tabamise tuhinas lasti õhku üks suurem jõustruktuuri hoone.
Venemaa pole suutnud terrorismi välja juurida isegi enda territooriumil, kuigi seal riigis pole päevakorral ei euroopalikku vabameelsust ega avatud uste poliitikat. Enamgi veel, on teada mitu lääneriikides tegutsenud terroristid, kes on Vene Föderatsiooni päritolu – nagu Bostoni maratoni plahvatuse korraldajad ja käesoleva aasta jaanuaris Prantsusmaal vahistatud radikaalid.
Soiku jäänud Ukraina operatsiooni ja pitsitavate sanktsioonide taustal üritab Moskva pääseda Süürias korraldatud PR-aktsiooniga taas väärikate klubisse. Samal ajal soovib saada vabu käsi enda süüdatud konfliktis Ukrainas. Süüria käib Venemaale selgelt üle jõu ning sealsel lühiajalisel aktsioonil võibki tegelikult olla vaid eesmärk saada endale liitlase staatus. Selleks, et saaks rahulikult toimetada omaette.
Nagu juba nimetatud – tuua Kiievis võimule «normaalne tehniline valitsus», muuta Ukraina põhiseadust, korraldada uued «vabad valimised», sest «Kiievi hunta» olevat suurimaks takistuseks Venemaa ja lääneliitlaste ühiseks terrorivastaseks võitluseks. Tundub, et Venemaa eesmärgid Ukrainas Pariisi sündmuste valguses on üsna selged.