Urmas Saard: Vene rahvas ei vääri vaimset alavääristust

Urmas Saard
, sintlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Saard.
Urmas Saard. Foto: Erakogu

Istusin Tallinna bussijaama lähedal esimese ettejuhtuva takso peale ja palusin sõidutada end Pirita purjespordikeskusesse. Juba väljasõidul kahtlesin, kas juht sai õigesti aru, ja küsisin igaks juhuks üle. Kuna vastust ei saanud, mõtlesin veel viivuke oodata ja vaadata, kuhu ta suundub.

Liivalaiale jõudnud, pööras takso juba Pärnu maantee poole. Siis oli asi selge ja hakkasin häälekamalt aru pärima, kuhu minek. Äkki taipasin vene keeles küsida, kas ta ikka rääkida oskab. Alles siis avas noormees esimest korda suu.

Selgus, et ta on umbvenelane, kes ei tunne riigikeelt ega linna, aga muidu viisakas ja püüdlik. Lubas asjatu ringi taksomeetri näidust maha võtta ja palus vabandust. Midagi hullu lõpuks ei juhtunud, aga esimestel minutitel käis peast läbi mitmesuguseid tumedaid mõtteid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles