20 aasta eest kogutud rahva raha jõudis olümpiakomitee arvele

FOTO: Caro / Scanpix

20 aastat tagasi üldrahvaliku kampaaniaga Eesti Spordi Maja rajamiseks kogutud raha, mida idee algataja 17 aastat kadunuks pidas, jõudis tegelikult juba 2004. aastal Eesti Olümpiakomitee arvele kohustusega kulutada see andekate ja edulootusega sportlaste toetamiseks, selgitas välja ETV saade «Pealtnägija».


Nii nagu praegu võidusamba ehituseks, kogus Eesti rahvas 20 aastat tagasi suurejooneliselt annetusi grandioosse Eesti Spordi Maja rajamiseks, ometi jäi spordipalee sündimata ja 10 000 eestlase annetatud hiigelsuur rahapada haihtus.

Mõistatuse lahendamiseks otsis «Pealtnägija» üles grandioosse idee isa, kunagise talupidaja Ants Liiva, kelle 9. oktoobril 1987 Spordilehes avaldatud kirjast kõik algas. Süüdi selles, nagu nüüd selgub, oli Vene miilits.

Liiva sõitis perega Leningradi Kalevi võistlust vaatama. «Kui ma autoga jõudsin Leningradi sisse, Vene miilits tõmbas kohe kõrvale ja ütles, et sul on number porine ja kasseeris mult kolm rubla,» rääkis Liiva. «Ja siis tuligi mõte, et milleks me peame Venemaal käima, et võtame kätte, lööme rahad kokku ja ehitame iseendale maja, kus saab sporti teha, kus saab sporti vaadata.»

Täna 73-aastase Liiva välgatus joovastas toonaseid Spordilehe juhte niivõrd, et nad puhusid ideele hinge sisse - sündigu Eesti Spordi Maja! Kõik, kes kas või rubla panid, loeti üles Spordilehe erirubriigis.

Eesti Spordi Maja idee sai üldrahvaliku eufooria mõõtmed 1988. aastal, mil vabanemistuhinas eestlaste vägi võttis Tallinna raekoja platsil juubeldades vastu Souli olümpiasangarid - Erika Salumäe ja korvpallur Tiit Soku.

Vaid päev hiljem annetas Salumäe terve oma tollase aastapreemia - 1000 rubla - fondi, mille abil pidi 1992. aasta Barcelona olümpiaks Tallinna kerkima eestlaste spordipühamu.

Palee, mille katuse alla pidid korraga mahtuma korvpallisaalid, ujulad, jäähokiväljakud, maadlusareenid, staadionid ja mis kõik veel. Krooniks aga seninägematud tribüünid.

Salumäe tuules andis oma preemiad katlasse veel hulk toonaseid sangareid - Tiit Sokk, vennad Tõnisted, Jüri Jaanson. Pilkupüüdvaima triki tegi vasarapronks Jüri Tamm, kes annetas talle medali toonud tulemusest tuhat korda suurema summa ehk 1081 rubla ja 16 kopikat.

Suur usk oli spordipühamu valmimisse ka kultuurieliidi seas. Kõige heldem käsi oli kirjanik Heino Kiik, kes pani katlasse suure osa oma tippromaani «Maria Siberimaal» honorarist - 1940 rubla. See oli viiendik tollase luksusauto Volga hinnast, mille Eesti loto samal ajal välja loosis. Prominentide teine heldem käsi oli kuulus lavastaja Mikk Mikiver.

Paraku jäi kopp masse löömata. Unistajad toodi jalgadega maa peale, sest 1990. aastaks oli koos umbes 200 000 rubla. Tavalisele inimesele hiigelsumma, ent spordikolossile poleks isegi uste ostmiseks jätkunud, sest samal ajal Kaunasesse rajatud tavalise spordihalli eelarve oli juba 13 miljonit rubla.

Ent kuhu kadus üheskoos kogutud 200 000 rubla? Idee autor Liiva elas tänaseni teadmatuses ja kahtlustas, et toonased spordifunktsionäärid pistsid raha vargsi oma taskusse. Raha saatusest ei teadnud midagi ka 1988. aastast Spordilehe peatoimetaja olnud Mati Eliste, sest lahkus ajalehest 1991. aastal.

Mati Mark, kes juhtis 1985-1995 Eesti spordikomiteed ja -ametit, rääkis «Pealtnägijale», et midagi kriminaalset rahaga ei juhtunud.

Dokumendid kinnitavad, et veel neli aastat tagasi oli Eesti Spordi Maja raha täiesti alles ja kultuuriministeeriumi arvel. Sinna liikus see pärast spordiameti likvideerimist 1995. aastal. Tõsi, selleks hetkeks oli rahareform summat sedavõrd räsinud, et 200 000 rublast oli alles jäänud vaid 19 391 krooni.

«Pealtnägija» küsis, miks lasti inflatsioonil hiigelsuur rublakuhi piskuks mäluda ega täidetud juba 1987. aastal Spordilehes välja käidud plaani B - kui piisaval hulgal raha kokku ei saada, ehitatakse mõnele koolile ujula või staadion.

«Asi oli selles, et siis tekkis peataolek, mida selle rahaga siis teha. Kuna teda oli niivõrd vähe ja ta oli nagu omamoodi püha ja keegi teda puudutada ei julgenud, siis niiviisi ta seisis. Pangas, eraldi arvel. Kes oli selle raha peremees, kes oleks saanud seda otsustada. Mitte spordikomitee ja mitte mina,» rääkis Mark.

Pühadust teotati lõpuks 2004. aasta 13. detsembril, mil kultuuriministeerium andis spordimaja 19 000 krooni Eesti Olümpiakomiteele. Kohustusega kulutada see andekate ja edulootusega sportlaste toetuseks.

Tagasi üles