/nginx/o/2013/06/25/1852964t1h9b3e.jpg)
Keskerakonnas on Savisaarele vastu hakkamisest kujunemas teatud mõttes Eesti poliitika indulgents. Terve Eesti poliitmaastik unustab korraga ära selle isiku kõik eelnevad seisukohad, tegemised ja väljaütlemised hetkel, kui ta ütleb välja maagilise sõna «ma olen vastu Savisaarele», kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige Wesse Allik.
See praktika sai alguse Sven Mikseri ja Peeter Kreitzbergi väljaastumisest 2004. aastal pärast ebaedu Keskerakonna sisevalimistel.
Mikseri poliitiline karjäär Keskerakonnas oli väga sarnane «oma asendaja» Priit Kutseri hilisema karjääriga. Mõlemad alustasid Delfis Keskerakonna ja Savisaare kiitmisega, isegi kuulsa lause «Savisaar on alfaisane» autor on muuseas Mikser.
Mõlemaid edutati lihtsalt niisama kõrgetele kohtadele, üks küll kaitseministriks. Tõsi, Kutser on pidanud leppima ainult Põhja-Tallinna vanema asetäitja rolliga, kuid olgem ausad, Savisaare võimalused oma soosikuid ametisse seada on praegu oluliselt väiksemad.
Kui nad võtsid aga välja oma maagilise pileti, millel oli kirjas «ma olen vastu Savisaarele», siis kõik küsimused seoses selle «grupeeringu» tegevusega Keskerakonnas ununesid.
Priit Kutseril ei maksa muretseda oma karjääri pärast, kui tal «koidab», et Savisaar on paha. Kõik ühtäkki unustatakse ning sotsid teevad temast oma uue esimehe.
Teine laine – Ain Seppik, Deniss Boroditš ja Vilja Savisaar-Toomast – tuli ametlikult küll pärast idaraha skandaali 2012. aastal, kuid ka seal olid põhjused samad. 2011. aasta ebaedukas Jüri Ratase kandideerimiskatse Keskerakonna esimeheks.
Mikseri puhul võib veel öelda, et Savisaar oli sellal hunt lambanahas ja Mikser ise veel noor poliitbroiler – ei saanud täpselt aru, mida teeb. Ent teise laine minejad olid juba Savisaare vana kaardivägi Ain «vene saatkonnatöötajad ekslevad mu trepikojas» Seppik ja Deniss «ausalt, me küsisime kiriku jaoks raha» Boroditš. Muidugi veel Vilja Savisaar-Toomast, kes teadis kindlasti Keskerakonna tegemistest ning ka sai neid mõjutada mitmel moel.
Kui nad võtsid aga välja oma maagilise pileti, millel oli kirjas «ma olen vastu Savisaarele», siis kõik küsimused seoses selle «grupeeringu» tegevusega Keskerakonnas ununesid.
Kolmas laine
Nüüd on kätte jõudnud kolmas laine. «Ülestõusnute» seas on need, kes on Savisaarega kaasa teinud ja teda igati kaitsnud nii pronksiöö, idaraha, Keskerakonna lõpututes kriminaalasjades ja muudes äärmiselt küsitatavates tegevustes pealinnas.
Nagu kahe varasema laine puhul, avastas kogu see seltskond, et Savisaar on paha – aga mitte ühegi tema teo, vaid just omavahelise võimuvõitluse tõttu.
Ühelgi juhul ei ole olnud Savisaarele vastandumise esialgseks põhjuseks poliitilised vaated. Vastandumine ja väljaastumine (eks näis, mis Simsonist ja mõttekaaslastest saab) toimusid käsikäes erakonnasisese võimuvõitlusega.
Keegi neist ei öelnud kordagi peale mõnd Savisaare sigadust, et talle aitab. See on alati tulnud välja alles pärast kaotatud erakonnasisest võimuvõitlust.
Kas tõesti on Savisaar viimased kümme aastat tegutsenud üksi ja suutnud varjata oma hämaraid afääre ka kõige lähedasemate kaasvõitlejate eest? Kas see kõik ei meenuta Stalini surmajärgset aega, kus tuli välja, et ainuke siga ja kurjategija oli Stalin?
Ärge laske end petta, praegune Keskerakond on mitte ainult Edgar Savisaare töö vili, vaid samapalju ka Ain Seppiku, Jüri Ratase, Deniss Boroditši, Vilja Savisaar-Toomasti, Kadri Simsoni, Enn Eesmaa ja kõigi Keskerakonnas viimase kümnendi juhtivatel kohtadel olnud inimeste ühislooming.
Teadlik näitemäng
Kõige selle taga on muidugi väljaütlemata tõde – näitemängu tehakse teadlikult, et anda Savisaare kaasvõitlejatele võimalus turvaliselt lahkuda juhul, kui paleepööre läbi kukub.
Samal ajal on meedia positiivne suhtumine kõigisse «paleepöörajatesse» omanud täiesti vastupidist tulemust.
Nimelt Keskerakond on omamoodi riigi sees olev täiesti teine ühiskond. Aastatepikkune vastandumine «vaenuliku välismeediaga» on viinud selleni, et kui keskerakondlane kuuleb, et «müüdav kohalik meedia» räägib mõnest keskerakondlasest hästi, süttib ta peas kohe põlema lamp «tähendab, et reetur».
Seega kellele seda «1984» stiilis näitemängu «keskerakondlane Ain Seppik teeb koostööd venelastega ja reedab riiki» eile ja «Reformierakondlasest Ain Seppik on mõistlik arvamusliider» täna, tegelikult vaja on?
Valija jaoks sellised «röövlibande» omavaheliste arveteklaarimiste järel «headeks röövliteks» kuulutatud tegelased panevad mõtlema ainult poliitikute müüdavuse ja seisukohtade puudumise üle.