Vahelugemisi viisakusest: Kaastundeavaldus tundmatule emale

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: Marianne Loorents

Lugesin internetist kurtmist: “Naabril ema surnud, trepikojas mina kõige noorem ja pean ühiskuulutuse lehte panema. Kust teksti leida? Vanemad inimesed on harjunud, et kohalikus lehes on kuulutus.” Abi ta ei saanud, pigem hakati näägutama aegunud kommetest kinnihoidmise pärast: leina südames, mis sa kuulutad oma valu tervele ilmale ja nii edasi.

Nõnda ilmuski kohalikus lehes kaastundeavaldus, kus oli küll kirjas kulunud salmike “mõnest hetkest, mis erakordselt valus”, aga puudus lahkunu nimi – kaastunnet avaldati EMA surma puhul ... All servas aga olid kõigi majaelanike eesnimed kirjas.

Mis siin nii imelikku on? Siiski on – minu meelest võtab viimastel aastatel maad kummaline komme: lehes avaldatakse kaastunnet kallile õele, armsale tädile ja teistele lähisugulastele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles