„Too kama jaoks mett ka,” saan enne Margus Meigoga kohtumist keset ööd sõnumi. Tavaliselt võtan lugu tegema minnes kaasa diktofoni. Aga tavaliselt nüüd ei kehti ja meepurk rändabki kotti. Sest Meigo on kõike muud kui tavaline.
Margus Meigo – kodutu maailmaparandusminister (4)
12. detsember 2015, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enda väitel on ta juba aastaid elanud rahavabas maailmas. Kas teadliku valiku tõttu või olude sunnil? Millised on sellise eluviisi plussid ja miinused ning kuidas üleüldse niiviisi saab – nendele küsimustele vastuste leidmiseks ma temaga kohtuma lähengi.
Jeesusega välimuselt äravahetamiseni sarnase, ent mitte veel tema ikka jõudnud Meigo leian ühe pealinna hosteli keldrikorruselt. Pliidil muliseb pott kaerahelvestega. Sundimatu liigutusega haarab Meigo pliidi kõrvale unustatud kohvitassi ning laksab selle põhjas loksuva kohvipära potti, helveste sekka. „Mul on niimoodi, et ma panen ükskõik millist asja sinna juurde, vedelik on vedelik,” ei ole Meigo sõnul põhjust ettekirjutatud reegleid ja retsepte punkt-punktilt jälgida. Ükskõik, kas siis köögis supikulpi liigutades või ühiskonnas.
Aga mee üle on tal hea meel. Meel Meigo üle ilmselt samuti. Sest Meigo ei arva, et mesi poes liiga palju maksab. Ta ei saa aru, kuidas üldse saab mõni nii arvata, eriti mõni selline, kellel on kindel töö- ja elukoht. Meigol pole neist kumbagi, aga näe, tema ei pea mett liiga kalliks.
„Kas sa oled proovinud mett ise teha või, päris keeruline ju, palju lendamist,” üllatab Meigo mõttekäiguga, mida iseloomustab selline veendumus ja hingestatus, nagu oleks ta ise mesilasena õielt õiele lennanud.
Kui muidu ei saa, siis LSD
Võimalik, et ongi. Õitega on Meigol igatahes oma sott. Mitte küll nendega, mida mesilased tolmutavad. Pigem kanepiõitega. Ja teiste teadvust avardavate taimede ning ainetega, mis Meigole tema töö tegemiseks vajalikud, juhtides ja suunates teda, pannes õigeid sõnu suhu ja mõtteid pähe.
Meigo tööks on maailm ära parandada. Vastuseks küsimusele, kuidas see konkreetselt käib, kostab Meigo, et piire vahelt ära võttes. Nii neid, mis inimeste vahel, kui ka nende enda sees.
„Kui muidu ei saa, annad LSDd, see on väga hea piiride eemaldaja,” teab Meigo, kelle selgitusel on piiride lammutamiseks vaja inimesi loksutada. Muuta neid suureks ja siis jälle väikseks. Umbes nagu raamatus „Alice Imedemaal,” kus Alice seent närides kasvama hakkas ning kooki süües kasvu kaotas. Või vastupidi, vahet pole, peaasi, et õigesti mõjub. „No kokaiin, vaata, lükkab hästi suureks inimese, aga ta ei ehita üles midagi,” jagab Meigo oma teadmisi. Teadmisi, mida tema hinnangul tuleks õpetada lastele juba maast madalast peale. „Kui ainult finantsi käima ja haridusministeeriumi korralikult taha saaks.”
Rääkides kätega elavalt žestikuleerides ja aeg-ajalt naerma pahvatades oma tööst, vürtsitades seda lugudega masse mõjutavatest mõtterelvadest, vampiiridest, maavälisest elust ja Jumalast, säravad Meigo silmad nagu inimesel, kes siiralt usub sellesse, mida teeb. Inimesel, kes on leidnud ennast, rahu ja rõõmu. Temas ei ole grammigi kurjust, kibestumist ega kadedust.
Teenib Jumalat, mitte raha
Oma tööd võtab Meigo pühendumisega, mis tema tööandjale, Jumalale, kindlasti head meelt tegema peab. Jumala ja maailma teenimise kõrvalt tal aga aega raha teenida ei jää. Tahtmist kah mitte. Tundub kuidagi nüri ja vale.
Meigo meenutab, kuidas ta ükskord käis kusagil tehases pappkarpe kokku panemas. Paar päeva oli seda kogemuse mõttes ju tore teha. Aga siis tuli mõistmine, et taoline tegevus ikkagi piirab ega lase teha asju, mida tahaks ja suudaks teha. „Mul on antud kogemused seentega ja taimedega ning esoteerilised tuttavad, kes kohtuvad isiklikult tulnukatega, ja mis mina teen – kleebin kleeplinti pappkasti peale! Kas see ongi maksimum, mis minu kogemustega teha?” ei raatsi Meigo enda talenti rahateenimisele raisata.
Sestap ta siis elabki rahavabas maailmas. Seega ikkagi paratamatus, mitte teadlik valik. Meigo tunnistab, et tõepoolest raha kui sellise vastu pole tal midagi. See ei ole halb asi. „Ma isegi tegin programmi raha päästmiseks ükskord,” on Meigol, kes ennast heal meelel mõne valitsuse palgal näeks, isegi kapitalismi päästmiseks plaan olemas.
Et aga maailmaparandusministri kohta Eesti valitsuses pole, peabki ta rahatuna läbi ajama. Ega see just alati meelakkumine ole. Ainult mõnikord, kui mett tuuakse.
Kast katab ja toidab
Näiteks magamiseks tuleb minna kuhugi, kus öösel keegi kallale ei saaks tulla, kesklinnast võimalikult kaugele, kohta, kus inimesi ei liigu. „Ei saa lihtsalt parki magama jääda oma kottidega. Antakse peksa ja võetakse asjad ära,” on elu Meigot õpetanud.
Samas peab jälgima, et küljealune ikka kuiv oleks. Näiteks on väga hea heita penoplasti peale. Ning kui leiad veel paar pappkarpi, mis peale võtta, on öömaja valmis. „Aga see on ikkagi selline väga hädapärane värk. See ei ole nii, et oled nädalate kaupa niimoodi. Siis see hakkab ajudele,” katsub Meigo võimaluse korral ikkagi katuse alla saada. Alati ei saa kah. Näiteks magab ta praegu ühe äärelinna burgeriputka ees.
Süüa tuleb halvematel päevadel otsida prügikastist. Kuigi siinne valik võrreldes Inglismaaga, kus Meigo aastaid skvottinud (majahõivamine ehk skvottimine on hüljatud hoonete ülevõtmine, kordategemine ja oma tingimustel kasutamine), olevat suhteliselt kesine. Selle vähesegi, mis on, kipuvad professionaalid eest ära korjama. „Aga mingeid juurikaid ikka leiab natukene, enamik neist ei ole ju taimetoidulised,” ei jää Meigo enda kinnitusel siiski nälga. Samuti saab väikepoodidest päeva lõpus minna ja küsida, ega neil aegunud juurvilju pole. Teinekord neil ongi. Nii juurvilju kui piisavalt hea süda, et toidukäitlemisreeglitest mööda vaadata ja neid jagada.
Ometi julgustab ta kõiki puhkuse ajal, selle asemel et kuhugi lõunamaale lennata, proovida paar- kolm päeva elu tänaval. Ehedad emotsioonid, uued tutvused ja võib-olla ka haigused on garanteeritud. See on seda väärt. „Mõtle, kui see burgeriputka katusealune on sinu kõrghetk. Täielik vedamine, ma saan siin olla, tuul ei puhu ja turvamees ei olegi mind veel minema ajanud,” kirjeldab Meigo emotsioone, mida raha eest ei ole võimalik osta.
Kodutu elementaarvarustus
Et algajal harrastuskodutul oleks tänavatel lihtsam hakkama saada, kraamib juba kogenud tänavahunt Margus Meigo lahkelt oma seljakoti sisu lagedale. Koos asjakohaste kommentaaridega, miks kõik see võiks olemas olla kõigil, kes kodutu elu maitsta tahavad või olude sunnil peavad.
Piibel. See on teiste inimeste jaoks hea ja enda jaoks kah. See on juba sellepärast kasulik, et saad usklikuga kokku ja ta vaatab, et sa oled adekvaatne inimene. Vähemalt üritad olla tark. Saad levelile kohe.
Söömispulgad. Nendega saab kasvõi silma välja torgata, kui kaklema lähed.
Rätik. Enda puhastamiseks. Aga mingit suurt karvast rätikut pole mõtet tassida, see võtab liiga palju ruumi ära.
Hambatikud. X-asjadeks läheb neid aeg-ajalt vaja. Need ei võta ruumi kah. Hea, kui sul on sellised väiksed teravad asjad olemas.
Kahte sorti riided. Ühed viisakad, tööl käimiseks ja teised niisama logelemiseks.
Lusikas. Universaalne söögiriist, millega saab tarbida nii praadi kui suppi. Proovi sa viimast kahvliga süüa.
Kanep. See peaks alati kaasas olema. Saad seda inimestele anda, kes seda vajavad. Ja kui endal saab mõte otsa, et mis sa teed, siis on sul vähemalt üks lahendus olemas.
Nöör. Alati võta mingi jupp tugevamat nööri kaasa. Ikka läheb vaja.
Teepuru. Kui sul muud ei ole järel kui ainult teed, lähed kuhugi kohvikusse, ütled, et anna mulle plasttopsikuga kuuma vett ja saad ikka jälle midagi.
Märkmik. Võib ka olla mõni muu kasutu, ent emotsionaalselt oluline ese. See aitab meelde jätta su elu.
Teeküünlad. Neid läheb ikka vaja. Romantilise asja jaoks. Muidu asja jaoks. Sooja jaoks.
Harilik pliiats. Sellega saab kirjutada ka vihmase ilma korral. See ei vea sind alt.
Teip. Äkki on vaja parandada midagi.
Prügikott. Selle sisse saab pakkida vett kartvad esemed.
Hipimustriga T-särk. Paned selle selga, saad vabalt minna LSDd ostma.
Paar kivikõva leivaviilakat. See on selline leib, et kui sa selle ära unustad ja siis vahepeal üldse süüa ei ole, siis võtad selle ühe väikse tüki leiba, siis see annab sulle edasiminekuks kohe rõõmu.