Kolm korda oli 44-aastane soomerootslane Klaus Härö üritanud oma filmidega ookeani taga midagi korda saata, aga ikka tulemuseta. Nüüd see lõpuks õnnestus. Soome ajakirjandus juba kuulutaski, et sellega on tehtud suisa ajalugu, sest viimane Soome film, mis Kuldgloobuse kandidaadiks nimetati, oli pärit koguni aastast 1952.
Paradoksaalsel kombel õnnestus see just linateosega, mis on eestikeelne ja -meelne ning annab põhjust pidada «Vehklejat» ka meie enda saavutuseks. Kuuldavasti ei meeldinud see Soomes nii mõnelegi, et riiki saadetakse esindama film, kus pole isegi ühtki soome näitlejat. Seda enam on põhjust rahul ja tänulik olla meil, et soomlased mitte ainult ei leidnud meie ajaloost sellist intrigeerivat lugu, vaid Klaus Härö otsustas kompromisse tegemata võtta ka filmi enda üles just sellisena – võimalikult autentsena, Eesti ajaloolist ja kultuurilist konteksti respekteerivana.
Tänu talle – ja Elmo Nüganeni filmile «1944» – kõlab Eesti ajalugu taas vastu ookeani taga, või nagu Härö ise on siinsamas Postimeheski ütelnud, meie lugu on äratanud sealseis vaatajais tugevaid tundeid. Umbes samamoodi, nagu äratas kunagi temas endas ja ärgitas seda filmi üldse tegema. Seda, et tema jutt pole kõneldud ainuüksi viisakuse pärast, näitab kas või seesama Kuldgloobuse nominatsioon, millele loodetavasti järgneb kandideerimine Oscarile.
Kõik märgid seda igatahes näitavad. Härö ise on selleks teinud kõik, mis tema võimuses. Tuuritanud poolteist kuud ookeani taga, muudkui rääkinud, rääkinud ja rääkinud oma filmist ja Eesti ajaloost. Selline inimlik kontakt vaatajaga on selles suures, meile ehk adumatuski mängus väga oluline ja kogenud silm võib ainuüksi selle põhjal hakata tegema juba mingeid järeldusi. Peale selle on Härö väga hea rääkija, kes võib jutustada kaasakiskuvalt ja vaimukalt.
Aga alati ei piisa sellestki, nagu heast filmistki, et Kuldgloobuste ja edasi Oscarite jagamisel midagi korda saata. Häid filme on palju, nominatsioone ainult viis. Isegi paksust rahakotist ega reklaamiagentuuri usinast tegutsemisest ei tõuse alati tulu. Rakendub mingi x-faktor, mida on raske seletada. Miks on nominentide seas ikkagi «Vehkleja», aga pole näiteks Cannes’i Kuldset Palmioksa «Dheepanit» või Berliini Kuldkaru «Taksojuhti»?
Häro ise on nimetanud «Vehklejat» kõige ilusamaks looks, mis on eales tema kätte sattunud. Ta teeb sellest küll lihtsustatud, aga tõeliselt universaalse, arhetüüpse filmi Taaveti ja Koljati heitlusest, mis ühtlasi sobitub veatult praegusesse poliitilisse olukorda, kui taas puhuvad külma sõja tuuled. See on oluline, ja oluline just ameeriklastele. Mõistagi oskab ta panna vaataja heldima, pisaraid pühkima. Seegi on tähtis – puudutada kõigepealt südant.
Ja lapsed – neilgi on selles filmis väga oluline roll. Nad mängivad tõesti hästi, mis omakorda näitab taas režissööri professionaalsust. Meelelahutustööstuse ajakiri The Wrap kasutab «Vehklejast» kirjutades koguni võrdlust Steven Spielbergiga, öeldes, et film ühendab Ameerika suurmeistri viimase linateose «Spioonide sild» külma sõja paranoia tema noorepõlve instinktiivse oskusega panna kütkestavad lapsed mängima nii, et publik saab liigutatud.
Muide, Porvoos elaval Häröl on koguni viis last. Loodetavasti tulevad neist kunagi samasugused Eesti-Soome kultuurisilla ehitajad.