Uue aasta teisel päeval vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest ja lätlannat Ieva Kupcet laulatav Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik ja Halliste kiriku õpetaja Marko Tiitus rääkis, et arusaadavalt on Läti vaimuliku Krists Kalniņši kaasamine talitusele emotsionaalselt oluline pruudi sugulastele.
President Ilves on Halliste koguduse liige, seda juba mitmendat põlve. «Tema esivanemad olid samuti selle koguduse liikmed. Tema jaoks on see põlvkondade järjepidevus väga oluline,» lausus praost Tiitus.
President peab kirikuõpetaja sõnul Halliste kirikut oma kodukirikuks, ka paikneb Ärma talu Halliste maadel.
«Luteri kiriku korra kohaselt me laulatame üksnes juhul, kui mõlemad abielluda soovijad on kiriku liikmed. Siin kahtlemata ei ole see asi teistmoodi ka presidendi puhul. Juba selle laulatuse läbiviimise eelduseks on kiriku liikmeks olemine,» kinnitas Tiitus. Ta täpsustas, et inimene võib siiski olla mõne teise koguduse, näiteks Tallinnas Jaani koguduse liige, ning teha laulatuse Halliste kirikus – see ei ole takistuseks.
Tiituse sõnul teeb laupäeval laulatuse lihtsamaks see, et tegu on ühe ja sama konfessiooniga – ka Läti pastor tuleb luterlikust kirikust. «See tähendab, et meil on enam-vähem üks arusaam, üks õpetus ja jumalateenistuse kord, nii et me ei dubleeri kõike kahes keeles, aga olulisemad piibli tekstid ja palved Läti pastor loeb ka läti keeles. See on mõistetavalt emotsionaalselt oluline eeskätt pruudi sugulastele,» selgitas praost.
Üldiselt toimub Halliste kirikus laulatusi pigem harva. «Halliste on suhteliselt väike koht ja ega seal väga intensiivset koguduse elu ei ole. Täna ei ole seal isegi kohapeal elavat kirikuõpetajat. Kogudus on väike. Laulatusi tuleb siiski ette – sageli on eesti inimestele oluline laulatuse kohta valides esivanemate juured,» lausus Tiitus.
Halliste Püha Anna kogudusse kuulub 600-700 inimest, annetajaliikmeid, kes iga aasta regulaarselt oma annetuse kirikule teevad, on umbes 60-70. «Nende hulgas on ka päris palju inimesi, kes ei ela enam kohapeal või kellel ei ole aktiivset sidet,» lisas Tiitus.
Halliste Püha Anna kirikut mainiti kirjalikult esmakordselt 16. sajandi algusaastatel. Kirik on sajandite jooksul neli korda hävinud, kuid iga kord on see uuesti üles ehitatud. Kirikut tabanud õnnetuste kohta on erinevaid legende. 1959. aastast varemetes olnud neoromaani kirik ehitati aastal 1989 uuesti üles.
Halliste on üks vanimaid kihelkondi praeguses Viljandi maakonnas ning Allistekundena ära märgitud juba 1211. aasta Läti Hendriku kroonikas. Halliste koos Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkonnaga moodustas Mulgimaa tuumikosa. Halliste piirkonda peeti orduajast peale tänu headele põllumajandustingimustele jõukaks. Hallistet peetakse paigaks, kus 19. sajandi teisel poolel algas talude päriseksostmine ja kus neid 1850. aastatel Eestis kõige rohkem päriseks osteti. Üks mulkide rikkuse allikas oli lisaks viljakale maale ka linakasvatus, kuna Euroopa tekstiilivabrikutes nappis Ameerika kodusõja tõttu puuvilla.
Legende
Halliste kiriku ehituslegend
Halliste kiriku kohta räägitakse, et seda olevat alguses asutud ehitama teise kohta, kuid ehitus ei edenenud ning päeval ehitatu lagunes öösel. Iga päev olevat platsi kõrval laulnud lind, et sinna kirik ei passi ning see tuleks hoopis Hallistesse ehitada. Lõpuks võeti lindu kuulda ning Hallistes kiriku ehitamisel enam probleeme polnud.
Halliste kiriku maa sisse vajumine
Legend jutustab, et Halliste kirik olla kunagi koos rahvaga maa alla vajunud. Kui aga inimesed hakkasid uut kirikut ehitama, siis oli kadunud kiriku torn maa seest välja tulnud. Iga sammuga uue kiriku ehitamisel kerkinud vana kirik järjest enam maapõuest välja. Lõpuks otsustasid inimesed ära oodata, millal vana kirik tervenisti maa sees välja tuleb, kuid kirik polnud enam maast välja tõusnud. Seejärel anti ehitusmeestele nõuanne kopsida ja teha nii, nagu nad tahaksid vana kirikut parandada. Siis pidavat see kiiresti täielikult maa peale tõusma. Rahvas tegigi nii ja juba paari päeva pärast seisis kirik täielikult maa peal. Lähedalasuvast ojast leiti ka kirikukell.
Sisse müüritud neiu legend
Maapõues käinud kiriku kell kõlas kaugele ning inimesed tulid rõõmuga kirikusse. Jutluse ajal kostis müstiline hääl, mis ütles, et kirikumüüride sisse on vaja üks elus inimene müürida, muidu vajub kirik jälle kogu rahvaga maapõue. Kui jumalateenistus lõppes, küsis kirikuõpetaja noortelt leeritunni tüdrukutelt, kas mõni neist ei tahaks hakata kiriku võtmehoidjaks. Üks neiudest nõustus ülesandega ning müüritigi elusalt sisse, olgugi et tema vanemad palusid härdalt tütre elu eest.
Seitsme venna legend
Pärast neiu müürimist kirikuseina kuuldi mõne aja pärast uuesti salapärast häält ütlemas, et kui kirikusse peaks korraga seitse venda sisse astuma, vajub kirik jälle koos inimestega maa sisse. Ühel läheduses elaval talumehel oli seitse poega ja kui poisid seda kuulsid, tahtsid nad hirmsasti järele uurida, kas see ikka tõsi on, ning asusid pühapäeva hommikul kiriku poole teele. Kõige noorem neist jäi aga tee peal haigeks ning pidi koju tagasi minema, nii pääses kirik seegi kord hukatusest.