Kaire Vilgats: kes laulu peale solvus, peab end analüüsima
5. jaanuar 2016, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tujurikkuja» lõpulauluga ei tahetud konkreetselt kellelegi näpuga näidata ja sel, kes tundis end sellest puudutatuna, tasuks endal analüüsida, miks see nii on, ütles laulja Kaire Vilgats.
«Minu jaoks see lugu väljendab väga täpselt seda, kuhu me kõik Eestis praeguse seisuga teel oleme. See on must stsenaarium. Ma arvasin, et olen aus enda vastu ja tahan sellega väljendada oma seisukohta, et sellist asja ma ei taha. Väga lootsin, et see kõnetab inimesi,» põhjendas Kaire Vilgats «Tujurikkuja» lõpulaulus osalemist.
Vilgats oli üllatunud, et on saanud isiklikult eelkõige väga positiivset tagasidet. «Inimesed, kellega tavaliselt vaid teretan, tulevad ütlevad, et see laul näitab läbi huumoriprisma ära selle suuna, mida me ikkagi loodame, et ei tule.»
Eestlaste reaktsioone ta ei kartnud. «Eks me omavahel enne arutasime, milliseid reaktsioone võib tulla. Me ei teadnud, mida oodata. Olime valmis, et niisama see asi ei jää, et kõik on laulu üle rõõmsad ja terve Eesti muutub ühtseks – seda olnuks naiivne loota,» ütles Vilgats.
«Ma ei usu, et eestlased on nii kurjad, et keegi hakkab tõesti «molli andma», aga kommentaariumis oli selliseid üleskutseid küll. Keegi kutsus üles kõikide artistide plaate postiga tagasi saatma...» imestas Vilgats.
«Kummaline, et inimesed solvusid. Kui mina solvun, siis ma mõtlen, et miks ma seda teen – kas see puudutas mind. Inimene ei saa solvuda niisama. Selle lauluga ei tahtnud keegi konkreetselt sinule näpuga näidata. Me oleme ise eestlased, kui tundsid end puudutatuna, siis analüüsi, miks?» arutles laulja.
Sketšisaate «Tujurikkuja» lõpulaulu «Ei ole üksi ükski maa» paroodiaversioonis astusid üles Tanel Padar, Vaiko Eplik, Jarek Kasar, Lenna Kuurmaa, Rolf Roosalu, Kaire Vilgats, Dave Benton, Lauri Pihlap, Eda-Ines Etti, Liisi Koikson, Henry Kõrvits, Dagmar Oja, Jüri Pootsmann ja Karl-Erik Taukar.