Seoses terrorirünnakutega ja julgeoleku olukorra muutustega Euroopas on siin alustatud ulatuslikku julgeoleku ja turvalisuse kampaaniat. Nii on ka Eestis kiirel sammul alustatud siseministeeriumi eestvedamisel relvaseaduse muutmist, kirjutavad vandeadvokaat Kaido Pihlakas ja advokaat Teet Lehiste.
Leiame, et seletuskiri avab relvaseaduse muudatuste näilise vajaduse ja olemuse järgmiselt:
Euroopa Komisjon võttis 2015. aasta kevadel vastu Euroopa julgeoleku tegevuskava aastateks 2015–2020, et tõhustada liikmesriikide koostööd julgeoleku ohtude tõkestamisel ja tugevdada ühist tegevust;
Euroopa Komisjon tuli 18.11.2015 välja meetmete paketiga, et muuta tulirelvade omandamine Euroopa Liidus keerulisemaks ja tõhustada võitlust illegaalsete tulirelvadega;
ilmselt täitmaks püüdlikult Euroopa Komisjoni suuniseid, tõdetakse, et «Eelnõu kohaselt tehakse RelvS-s kiireloomulised muudatused, mis on vajalikud, et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisele, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsesside selgemaks ja operatiivsemaks muutmisele.» Jääb arusaamatuks, miks pidasid siseministeeriumi ametnikud vajalikuks, püüdes kaasa aidata Euroopa Komisjoni vajalikele meetmetele ühise võitluse tugevdamiseks terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja küberkuritegevusega ning tõhustamaks võitlust illegaalsete tulirelvadega, suunata teravik seaduskuulekate relvaomanike ühe grupi vastu. Ilmselt on sellist võitlust paberil, aruannetes ja ka tegelikkuses kõige lihtsam korraldada. Kavandatava relvaseaduse muudatusega aga sisuliselt ja oluliselt kitsendatakse ja rikutakse Eesti kodanikule põhiseaduse § 54 pandud kohustusi ja antud õigusi, kaitsmaks Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda vägivaldsele muutmisele vastupanu osutamisega.
Relvaseaduse muudatuste seletuskiri on üle koormatud riigikohtu lahenditega ning kõige olulisemas muudetavas punktis, mis käsitleb enese ja vara kaitseks registreeritud tulirelvade piirmäära ja liikide sätestamist, on viidatud asjakohatule lahendile. Viidatud on riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.02.1997 lahendile nr 3-1-1-14-97, mille kohaselt väidetavalt tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu. Avades aga riigikohtu kodulehel vastava riigikohtu lahendi, ei leia sealt eeltoodud põhjendust ega üldse mingit seost tulirelvadega.
Mida seletuskiri muudatuse kohta räägib? Kuni 18-aastane isik saab omada ja vallata ühte gaasirelva ja vähemalt 21-aastane isik ühte püstolit või revolvrit. Esmalt öeldakse ära, et muudatusega hakkab enese ja vara kaitseks olema õigus omada ainult ühte tulirelva. Samuti kehtestatakse tulirelvade liigid, mida isik saab edaspidi enese ja vara kaitseks kasutada.
Millega põhjendatakse seletuskirjas enese ja vara kaitseks soetatud tulirelvade ebaproportsionaalse piirmäära kehtestamist? Tuuakse välja vajaduspõhine käsitlus, mille sisulisest argumentatsioonist järeldub, et eestlased on relvahuviline rahvus ning enese ja vara kaitseks piisab isikul ühest tulirelvast.
Nõustuda ei saa seletuskirja põhjendusega: «Mida rohkem on tsiviilkäibes n-ö seisvaid relvi, seda suurem on nende relvade kadumise, ebasihipärase kasutamise, varastamise ja lõpuks ka ebaseaduslikku relvakaubandusse jõudmise risk.» Eelnõu koostajad peaksid olema hästi kursis asjaoluga, et Eestis kehtivad relvaseadusest tulenevalt kõigile relvadele soetamise ja hoidmise karmid nõuded. Seletuskirjas ei ole välja toodud statistikat ega analüüsi, kui palju legaalseid relvi on jõudnud ebaseaduslikku relvakaubandusse, kui paljud neist relvadest olid varastatud, kui paljud neist olid kaotatud ning kas ja kui palju on nende tulirelvadega sooritatud kuritegusid. Samuti tekib küsimus, kas tegemist oli üksnes tulirelvadega, mis olid registreeritud enese ja vara kaitse otstarbel.
/nginx/o/2022/04/05/14466005t1hf533.jpg)