Taani sadamalinnas Århusis asub Euroopa suurimaid puupurjekate sadamaid, kus pool tosinat taanlast elavad talvekülmad üle veesõidukis ning unistavad ümbermaailmareisist.
Puust purjekate elanikud unistavad viikingite elust
24. november 2010, 17:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast südamerabandust ei lahkunud taanlane Faravid Svensson (60) enam kodust. Ta vaatas üürimaja sohval telekat, jõi viina ja ootas surma. Kõik endise kelneri sõbrad olid juba teise ilma kolinud ning arstid lubasid Faravidile vaid mõne eluaasta.
Naaberriigi väikekülas Ekenäs ostis rootslane vana puupurjeka. Pettunud mees ei suutnud aga mootorit käivitada ja otsustas sõiduki poole hinnaga – ligi 46 000 Eesti krooni eest – maha müüa. Faravid polnud elus tüüri puudutanudki, kuid otsustas juubelikingituseks 80-aastase puukaunitari ära osta.
Tõmme Vahemerele
Purjekale tuli Rootsi järele sõita. Faravid lõpetas üürilepingu, pakkis elamise autosse ja asus Ekenässe teele. Kohapeal ostis taanlane uue mootori ja purjekas hakkas imeväel tööle. «Ma usun karmasse. Elasin karmi elu, aga ei teinud kellelegi liiga,» ütleb Faravid.
Vana mees astus esimest korda elus pardale ja heiskas purjed. Koju tagasi jõudmiseks ei olnud tal kompassi vaja. «Ma ju tean, kuidas Taani välja näeb, olen siin terve elu elanud,» ütleb tänapäeva viiking, kes randus viis päeva ja ööd hiljem Taani suuruselt teises linnas Århusis.
«Mul on järgmiseks 150 aastaks palju plaane! Mulle meeldib elada,» lausub habemik, kes putitab päevad läbi uut kullakest ja õhtuti, kui ta need kolm tabletti, mis teda elus hoiavad, alla on neelanud, uinub sadamavetes kiikudes nagu laps. «Kõik on mulle kaks korda raskem,» tunnistab südamehaige. «Aga ma ei kurda, olen elus.»
Paadi sisemus on väikese vannitoa suurune. Põrandat ja puupinki katavad valged vaibad. Voodi on kleenukesel paadielanikul vaid hälli suurune. Laual on poolik pakk küpsiseid ja täispakk tubakat. Külaliste pihku pistab Faravid maiustused, ise võtab tubaka. «Mul ei ole midagi kaotada,» ütleb mees ja süütab sigareti. «Järgmisel aastal lähen Portugali ja sealt Vahemere äärde,» lausub ta seejärel ja vaatab läbi laes oleva akna taeva poole. «Seal on mõnus ilm.»
Paadist viis meetrit kaugemal sadamaklubis Faravid tihti ei käi. Kuigi seal on masin, mis vahetab mündi õlle vastu, ja köök. Faravidi sõnul ei jaksa ta teiste meremeestega võidu juua. «Mul on nüüd, mille eest hoolt kanda ja vastutada,» lisab ta ja tunnistab, et teeb nüüd kõik purjeka jaoks.
Samasugust meremeheelu elab Århusi sadamas hollandlane Henk Kuipers (55). «Meil on siin hollandlane? Ma ei teadnudki!» kergitab Faravid kulmu, kuigi Henki ja Faravidi ujuvate kodude vahel on vaid viis tühjalt seisvat puust purjekat.
Puust kaunitar
23 aastat tagasi armus laulja ja teatrimees Henk taanlannasse ning jäi paikseks. Hiljuti leidis naine noorema ja Henk peitus oma ligi 20 tonni kaaluvasse purjekasse Põhja Valgus. Kahe lapse isa oli näinud seda veesõidukit sadamas kuus aastat tagasi ning helistanud omanikule nii kaua, kuni omanikul lõpuks kõrini saanud: «Ah, võta niisama!»
Et selle pea saja-aastase pardale astuda, peab ühe jala puust palgile sirutama ja end üles vinnama. «Ma aitan sind,» lubab Henk. Kahenädalastel seilamiskursusel, kus hollandlane mõni aasta tagasi käis, viskas õpetaja 60-kilose nuku vette ja käskis ära päästa.
Nukk uppus ära. Kuigi tunnis rääkis õpetaja rohkem džässmuusikast kui tüürimisest, sai Henk kahe nädala pärast purjekaload kätte. «Tegelikult keegi seda paberit ei küsi, see on rohkem enda jaoks,» ütleb ta.
Kuna kursustel seilamist ei näidatud, õppis Henk ise purjekat juhtima. Puust veesõidukeid tema sõnul enam ei tehta, seetõttu ehitas hollandlane ise purjekale majakese. Eelmise aasta külmaga võitles ta purjekas. «Ma magasin siin,» näitab Henk puulauale. Ööd veetis ta magamiskotis ja riietes, ainus soojaallikas oli puhur.
«Kuna ma eelmisel talvel ei saanud siin tagumikkugi liigutada, hakkasin maalima,» ütleb Henk. Et puusadamas paadikohta rentida, maksab ta veidi üle 16 000 Eesti krooni aastas. Vajadusel kergendab end üle parda ja peseb iseehitatud duši all. «Naised siin hakkama ei saaks,» arvab ta.
Sarnaselt Faravidiga unistab ka tema Portugalist ja sealt üle Atlandi ookeani Ameerikasse purjetamisest. «Kahe aasta pärast võtan kaheksa inimest pardale ja seilan ümber maailma,» lubab Henk.
Viis meetrit kaugemal purjekas kükitav Faraved ei tea sellest midagi. Popsutab suitsu ja vahib läbi akna tähti. «Mõnel moel on see põgenemine,» tunnistab ta. «See on nüüd mu maja ja kodu.»
Marian Männi õpib Taanis Århusi ülikoolis ajakirjandust