Mari Tammar: mis on Eesti?

Mari Tammar Foto: Sander Ilvest

Pärimusmuusikust kolumnist Mari Tammar soovitab eestlasel selja sirgu ajada ning lõpuks ometi oma rahva pärandi üle uhkust tundma hakata.

Rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel tõi eestlastele enesemääratlemiseks uue mõõdupuu – euroopaliku kultuuri, millele me tänaseni näeme end tihtipeale alla jäävat. Meis elabkivistunud stereotüüp Eesti talupojast, kes, takune särk seljas, juuksed turris ja mokk töllakil, vahib ristirüütli, hiljem mõisnikuga tõtt. Ent see pole adekvaatne hinnang meie tolleaegsele kultuurile ja toonasele maailmapildile.

See, mida me näeme nüüd, ja mida iseloomustas euroopalik kultuur ka siis, on pidetuse kultuur, seevastu eestlased on olnud ja on ka praegu paigatruud. See on andnud meile võrratumalt kihilisema ja vormilt keerulisema kultuuripärandi. «Kui võrdleme Liivimaa vanemat riimkroonikat meie rahvalauludega, tunduvad rüütlid õige labaste sellidena meie rafineeritud lauluemade kõrval,» on kirjutanud meie regilaulust Jaan Kaplinski. Nomaadlik kultuur, mis ratsutab ringi, pole oma sügavuselt kunagi võrreldav paiksega, sest juurte ajamine vajab aega.