Kogu tõde beebiporganditest

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Beebiporgand (vasakul) on tavalisest porgandist tunduvalt väiksem, kuid samas kallim.
Beebiporgand (vasakul) on tavalisest porgandist tunduvalt väiksem, kuid samas kallim. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Kuigi beebiporgandid on ka Eesti tarbijatele poelettidelt juba ammu tuntud, ei ole paljudel inimestel aimugi, kuidas neid tegelikult toodetakse.

80ndate lõpul olid farmerid porgandiäriga hädas, sest see ei edenenud ning suur osa saagist oli poelettidele sobimatu, vahendab Independent. 1986. aastal otsustas Californiast pärit talunik Mike Yurosek porgandite äraviskamise asemel aga veidi aega võtta ning need visuaalselt ilusamaks nikerdada.

Algul kasutas mees abiks kartulikoorimisnuga, ent see protsess osutus liiga töömahukaks. Seejärel proovis ta porgandeid hakkida tööstusliku oalõikuriga, mis osutus edukaks – see lõikab porgandid umbes viie sentimeetri suurusteks tükkideks ning sama suurus on valdavalt kasutusel praegugi.

Kui Yurosek saatis oma talusaadusi kohalikule Vons poeketile, lisas ta selle hulka ka kotikese beebiporganditega. Kaupluseketile avaldas see muljet ning jutt uudistootest läks liikvele. Järgmiste aastate jooksul paisus beebiporgandiäri üsna suureks ning porganditarbimine kahekordistus. Beebiporgandid omavad ka tänapäeval suurt osa porgandimüügist.

Peamiseks põhjuseks, miks beebiporgandite müük esialgu Ameerikas ja hiljem mujal hoogustus, on valdavalt nende mugavus. Kuna neid ei pea koorima ega lõikama, on need just parajad ja tervislikud ampsud kiireks kõhutäiteks. Lisaks on üks üldisem positiivne tunnus see, et kui tavaliste porgandite koored leiavad oma tee prügikasti, siis tehases läheb kooritud osa veel taaskasutusse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles