Maailm jälgis Taiwani valimisi üsna pingsalt, sest teatavasti ei ole Taiwan lihtsalt üks Kaug-Ida väikeriik teiste hulgas, vaid oma erisuhte tõttu Hiina Rahvavabariigiga vähemalt Aasia – Vaikse ookeani regiooni kui mitte kogu maailma üks strateegilisi tulipunkte, kirjutab Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse sinoloogia vanemteadur Märt Läänemets.
Möödunud laupäeval tegi presidendi- ja parlamendivalimistel Taiwanis võimsa comeback’i kaheksa aastat opositsioonis olnud Demokraatlik Progressipartei (DPP). Presidendivalimised võitis veidi üle 56 protsendi häältega DPP kandidaat Tsai Ing-wen seni valitsenud Rahvuspartei ehk Kuomintangi (KMT) kandidaadi Eric Chu (Chu Li-lun) ees, kes kogus 31 protsenti häältest.
Kolmanda kandidaadi, Rahva Poolt Partei esimehe James Soongi (Soong Chu-yu) poolt hääletas ligi 13 protsenti valijatest. DPP sai enamuse ka riigi 113 kohalises parlamendis, kus omandas 68 kohta (28 enam, kui enne), jättes KMT-le vaid 35 (29 vähem, kui enne).
Maailm jälgis saareriigi valimisi üsna pingsalt, sest teatavasti ei ole Taiwan lihtsalt üks Kaug-Ida väikeriik teiste hulgas, vaid oma erisuhte tõttu Hiina Rahvavabariigiga vähemalt Aasia – Vaikse ookeani regiooni kui mitte kogu maailma üks strateegilisi tulipunkte. Muutused sealsetes võimuvahekordades võivad mõjutada jõujooni palju suuremal poliitilisel skaalal.
Tsai Ing-weni võit oli ennustatav valimiseelsete küsitluste põhjal, kus ta kindlalt juhtis. Neli aastat tagasi kuue protsendipunktiga toona teiseks ametiajaks kandideerinud ja valimised võitnud president Ma Ying-jeoule alla jäänuna läks ta seekord välja kindla peale ja võitis. Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimi riigina) sai ajaloo esimese naispresidendi ja DPP naasis võimule.
Kõrvalepõikena võiks öelda, et naised riigipeana näivad Kaug-Idas lausa moes olevat: 2013. aastal tõusis Lõuna-Korea etteotsa esimese naisena Park Geun-hye.
Olulisem, kui presidendi sugu, on poliitika, mida ta esindab. DPPd peetakse õigusega Taiwani-meelseks parteiks. Looduna Taiwani demokraatia koidikul 1986. aastal esimese opositsiooniparteina saarel neli aastakümmet autoritaarselt valitsenud KMT kõrvale, on tema programmilisteks eesmärkideks Taiwani suveräänsuse säilitamine ning liberaalne majanduspoliitika ja inimõigused. Sellega eristus ta konservatiivsest-autoritaarsest KMTst, mille lipukirjaks on ikkagi «üks Hiina», iseasi, mis tingimustel.
Taiwani demokratiseerumine algas umbes samal ajal, kui Eestiski – 1980ndate lõpus. Seal toimus see ülevalt alla kiire majanduskasvu tingimustes. Tollased KMT liidrid mõistsid, et võimul püsimiseks vanamoodi enam ei saa, ning hakkasid astuma samme riigi ümberkujundamiseks vabaduse ja avatuse suunas. Esimesteks käikudeks olid nelikümmend aastat kestnud sõjaseisukorra lõpetamine ja uute parteide lubamine. Edasi järgnesid vabad valimised ja kogu poliitilise süsteemi muutmine.
Peking jälgis murelikult demokraatia arengut oma «lahkulöönud provintsis». Kui seni oli 1949. aastast peale Taiwanit valitsenud KMT olnud surmavaenlane number üks, siis nüüd hakati just vana vimmamehega kontakte otsima, et leida liitlane uute tegijate vastu, kelle poliitika oli suunatud Taiwani iseolemise põlistamisele.
Ka KMT sai aru, et suure naabriga otseselt nugade peale minek ei ole kasulik kellelegi ja mitteametlikke kanaleid pidi suheldes jõuti nn 1992. aasta konsensuseni, mis sätestab «ühe Hiina» põhimõtte tunnustamise mõlemalt poolt, kuid jätab kummalegi õiguse seda erinevalt tõlgendada. Selle konsensuse alusel kehtestatud status quo pinnal on kahe maa suhted püsinud tõusude ja mõõnadega tänini ja seda tunnustab vaikimisi ka muu maailm. Eriti oluline on Taiwani säilimine liitlasena ja Taiwani-Hiina vahelise sõja ärahoidmine USA-le.
DPP tegi kiire tõusu ja riigi teiste vabade presidendivalimiste järel 2000. aastal võttis Taipei presidendipalees koha sisse selle partei võitnud kandidaat Chen Shui-bian. Hiina Vabariigi ajaloo esimene väljapoolt KMTd tulnud riigipea hakkas oma avaldustesse sisse tooma Taiwani iseseisvuse retoorikat, mispeale Peking hakkas mängima oma sõjaplaati. Taiwani väina läänekaldale hakati kiirkorras üles seadma saarele suunatud keskmaarakette, mille hulk praeguseks on tõusnud tuhande ligi. Taivanlasi püüti relvatärinaga hirmutada selga pöörama DPP suveräänsuspoliitikale, mis käis vastu «ühe Hiina» seisukohale. 2004. aastal võttis Peking vastu spetsiaalse seaduse, mis legaliseeris sõjalise rünnaku «mässulise provintsi» vastu, kui Taipei peaks ametlikult välja kuulutama iseseisvuse.
Manitsuste lainele pööras ka Washington, kelle jaoks sõda Vaiksel ookeanil Hiinaga vastaspoolel oleks viimane asi, mida soovida, suurendades samal ajal relvatarneid Taiwanile.
DPP esimene valitsemisperiood ei olnud uustulnukale kerge. Ilma piisava enamuseta parlamendis põrkasid presidendi ja DPP vähemusvalitsuse seaduseelnõusid üha KMT plokile, mis tegi riigivalitsemise erakordselt keeruliseks ja vähetulemuslikuks. Siiski võitis Chen Shui-bian ka 2004. aasta valimised, kuigi marginaalse, vähema kui ühe-protsendilise häälteenamusega.
Tema teine presidentuur oli veelgi vaevalisem ja seda varjutasid lisaks mitmed korruptsiooniskandaalid. Pärast presidendiametist lahkumist 2008. aastal läks ta kohtu alla ja mõisteti riigipeaameti kuritarvitamise pärast eluks ajaks vangi. Paljud nägid selles võimule naasnud KMT poliitilist kättemaksu.
Pärast 2008. aastat oli DPP mõneks ajaks Taiwani poliitikamängudes tagaplaanil. Uus KMT liider ja kaheks perioodiks presidendiametisse jäänud Ma Ying-jeou ajas jõudsat Hiina RV-le lähenemise poliitikat.
Mandri-Hiinas valitseva Hiina Kommunistliku Partei ja KMT otsekontaktid algasid juba 2004. aastal, mil mõlema partei liidrid kohtusid Pekingis Hiina poole initsiatiivil. Majandus- ja kaubanduskokkuleppeid hakkas tulema robinal. Lihtsustati oluliselt reisimist, avati lennuliine ja Taiwanisse hakkas tulvama mandri-Hiina turiste.
Mõlema maa lähenemise kulminatsiooniks oli nende riigipeade kõigi aegade esimene rahuaegne kohtumine (pärast 1945. aastal toimunud Hiina kommunistide juhi Mao Zedongi ja Hiina Vabariigi presidendi Chiang Kai-sheki kohtumist) 8. novembril Singapuris APEC-i (Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö) riigipeade iga-aastasel kokkusaamisel. Kindlasti lootis Peking selle žestiga mõjutada taivanlasi hääletama valimistel KMT poolt.
Kuid Peking tegi valearvestuse nagu sageli varemgi. Mööndes küll Hiina ja Taiwani suhete normaliseerimise vajadust ja president Ma ajal tehtud olulisi samme sel teel, jälgis suur osa taivanlasi tema tegevust siiski kasvava ärevusega.
Üha rohkem kostis hääli, et selline poliitika viib ilma sõjatagi Taiwani inkorporeerimisele kommunistlikku Hiinasse ja tema suveräänsuse vähenemisele kuni täieliku kaotamiseni. Presidendi Hiina-sõbralikku poliitikat saatsid sagedased protestiaktsioonid, millest võimsaim oli 2014. aasta kevadel nn Päevalille liikumine, mil meelt avaldavad üliõpilased hõivasid kolmeks nädalaks parlamendihoone nõudes presidendilt kiiruga läbi surutud Hiina ja Taiwani vahelise teenustemüügi lepingu uuesti läbivaatamist, kuna nägid seda Taiwanile kahjulikuna. Sellest liikumisest välja kasvanud uus erakond Ajastu Jõud (New Power Party) sai äsjastel valimistel, muide, viis parlamendikohta.
Kõik see viis Ma Ying-jeou ja KMT populaarsuse langemisele ning tõi DPP uuesti võimu juurde.
Nii enne kui ka pärast valimisi on väljendatud kartust, et DPP edu valimistel viib Taiwani ja Hiina RV suhete teravnemisele. Tsai on püüdnud neid kartusi leevendada, väites oma valimiseelsetes väljaütlemistes, et tema ja ta erakonna poliitika nurgakiviks oli, on ja jääb status quo säilitamine ja igasuguste sammude vältimine, mis võiks viia kahe poole suhete halvenemisele ja regionaalse tasakaalu kõikumisele.
Ta on hoolega vältinud igasugust retoorikat, mida võiks tõlgendada iseseisvuse nõudmisena Taiwanile. Tema võidukõnes lausutut võib aga tõlgendada hoiatusena: «Kõik peavad austama meie demokraatlikku süsteemi, rahvuslikku identiteeti ja rahvusvahelist ruumi. Igasugune surve mistahes kujul teeb Taiwani ja Hiina suhetele ainult halba.»
Pekingi reaktsioon jätkab esialgu vana, Chen Shui-biani presidentuuri ajast tuttavat retoorikat. Hiina RV valitsuse Taiwani asjade ametkond hoiatab, et maa valitsus «on resoluutselt vastu igasugustele sammudele, mis on suunatud eraldumisele ja ’Taiwani iseseisvusele».
Xinhua pühapäevane juhtkiri ütles, et DPP naasmine võimu juurde «kujutab endast tõsist väljakutset Hiina ja Taiwani suhetele» ning Taipei edasisi samme tuleb jälgida «ülima tähelepanuga».
Selle nädala keskel tuli uudis, et ametkonna asedirektor Gong Qinggai pandi eeluurimise alla pistise võtmise kahtluse pärast. Mõned näevad selles aga Hiina RV esimehe Xi Jinpingi rahulolematuse märki ametkonna tegevuse suhtes.
Ettevaatlikult on ennast väljendanud ka ametlik Washington. Valge Maja rahvusliku julgeoleku asenõunik Ben Rhodes ütles juba enne valimisi: «Mida me soovime näha, on rahu ja dialoog, ning me kaalume hoolega parimaid lahendusteid nendele suunatud jõupingutuste toetuseks, kui meil on suurem selgus nii valimistulemuste kui ka järgnevate sammude osas.»
Valimistejärgsest USA ametlikust avaldusest loeme: «Me soovime teha koostööd Dr. Tsai ja kõigi Taiwani poliitiliste parteide juhtidega, et edendada meie paljusid ühiseid huvisid ning tugevdada ka edaspidi Ameerika Ühendriikide ja Taiwani rahva) mitteametlikke suhteid.»
Riigidepartemangu kõneisik John Kirby lisas: «Me jagame Taiwani rahvaga tema sügavaid huve rahu ja stabiilsuse jätkumiseks Hiina-Taiwani suhetes. /…/ Me õnnitleme Taiwani rahvast, kes on taaskord näidanud oma demokraatliku süsteemi tugevust, mis on viinud järjekordsele võimu üleminekule rahulikul teel.»
Taiwani valimised muutsid ilmselt jõujooni Ida-Aasias ja põnev on jälgida sealseid edasisi arenguid.