/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Samal ajal kui Eesti otsib tikutulega kvoodipagulasi, keda siia tuua, on politsei- ja piirivalveamet andnud ühele Vaos elavale perele soovituse hakata kotte pakkima. Eesti asüüli ei anna. Mis sest, et kaks peretütart räägivad omavahel puhtas eesti keeles ning kolmas on Eestis sündinud.
Ei huvita kedagi ka see, et pereisa on selgeks õppinud keevitaja ameti ja jõudnud pool aastat seda praktiseerida.
Albaanias kriminaalpolitseinikuna töötanud Almen (täisnimi on Postimehele teada – T. K.) ei õhka enam Eestist rääkides tänutundest või uuest algusest, nagu varjupaigataotlejatel uude riiki jõudes kombeks. Tema jutust kõlab kibestumus. Isegi kui palun tal Eesti kohta midagi head leida, jõuab ta oma jutuga lõpuks ikka tõdemuseni, et tema pere ei ole siin soovitud. Kõige hullem on see, et põhjusest, miks neid ei taheta aidata, ei ole ta siiani aru saanud.
Vaidlus asüüli pärast politsei- ja piirivalveametiga (PPA) on käinud läbi haldus- ja ringkonnakohtust. Kui kohtud on andnud lootust ja mõlemal korral palunud PPA-l negatiivne otsus uuesti läbi vaadata, siis möödunud aasta lõpul saabus politseilt taas tuttav e-kiri. Veel enne ametliku otsuse saabumist teatas PPA migratsioonibüroo, et kõigi eelduste järgi on see negatiivne – Almen, tema abikaasa Manjola, tütred Amanda (10), Artjona (4) ja Alyssa (1) peavad riigist lahkuma.