Miljoneid inimesi üle kogu maailma teleekraanide ette naelutanud 20. sajandi alguse rikaste ja vaeste suhetest pajatava draamaseriaali «Downton Abbey» taga seisab üks tõeline Briti härrasmees – galantne, traditsioone armastav ja oma mõisas käsikirju tippiv aadlitiitliga Julian Fellowes.
Täna õhtul saab ka ETV vahendusel jälgida selle ülimenuka ajalooliste sugemetega seriaali päris viimast osa. Siiski ei pruugi Crawleyde krahviperekonna tegemised sarjaga lõppeda, sest juba räägitakse «Downton Abbeyst» täispika filmi väntamisest. Ilmselgelt on nii vaatajate kui ka stsenaristi Julian Fellowesi (kes on nimetanud sarja oma lapsukeseks) sõltuvus seeriafilmist nii suur, et ei lase tal armsaks saanud tegelastest lahti lasta.
Fellowes ei suuda seniajani uskuda, et seriaal on sedavõrd kuulsaks saanud, ning eriti üllatavalt mõjub muu maailma huvi briti aristokraatide saaga vastu. Nii tullakse üle kogu maailma Inglismaale oma silmaga kaema võttepaigaks olevat Highclere’i lossi, müügile on paisatud kõikvõimalikku sarjanänni alates «Downton Abbey» parfüümist kuni teenririietes kaisukarudeni. Naljakal kombel on sarja tõttu tekkinud maailmas ka märgatavalt suurem huvi ja nõudlus professionaalsete briti ülemteenrite järele, seda eriti Vene oligarhide ning Hiina ja Dubai rikkurite seas. Seriaal on aidanud ka diplomaatilisi suhteid arendada: Briti peaminister kinkis paar aastat tagasi oma Hiina ametivennale kirjaniku autogrammiga sarja esimese osa käsikirja.
Kuigi seriaali on pikitud ajaloosündmusi – Titanicu katastroof, Esimene maailmasõda, 1918. aasta Hispaania gripp ja mitu poliitilist skandaali –, on «Downton Abbey» paelunud paljusid pigem sealsete inimsuhete virvarri, rikaste ja vaeste lõhe ning kunagise eluolu pärast. Sarja muudab lähedasemaks ja elulisemaks asjaolu, et paljudele inimtüüpidele ja suhete vangerdustele on Fellowesi sõnul pakkunud inspiratsiooni tema enda elust kõrva taha pandud seigad ja isikud.
Nõnda meenutab leedi Rose’i ja tema juudi pankurist abikaasa Atticuse suhe kirjaniku varajast armulugu. Kui seriaalis jõudsid noored armunud paljude vastuseisu kiuste abieluni, siis Fellowesi tegelik elu oli karmim. Nii ei sobinud katoliiklasest Fellowes oma noorusaja armastatu tuntud juudi perekonnale just nimelt usu tõttu.
Kirjanik on seriaalitegelastele andnud mitmeid oma sugulaste jooni, näiteks üks tema vanavanatädidest meenutab krahv Robert Crawley kange iseloomuga ema Violeti ning mõned laused on ta sarja kirjutanud otse tädi sõnavarast. Julian Fellowesi vennatütre Jessica sõnul tunneb temagi seriaalist sageli ära nende pere lugusid või iseloome. Näiteks tunnetab ta leedi Mary tegelaskujus oma vanaema põikpäisust ja krahv Robertis vanaisa ägedaloomulisust.
ROLLI NIMEL TREPIST ALLA
Pole ka ime, et Fellowes oma elujuhtumeid seriaalidesse sisse sulatada soovib, kireva elu tõttu tal neid jätkub. Näiteks on ta diplomaadist isa elukutse sündinud tõttu hoopis Kairos, mitte mõnes Inglise mõisas. Koolis käis ta aga siiski Cambridge’i ülikooli uhkes Magdalene’i kolledžis, kus paljude teiste seas on õppinud näiteks poliitikuid pilava komöödiasarja «Jah, härra minister» üks autoritest Antony Jay ja Nobeli füüsikapreemia laureaat Patrick Blackett.
Tollane ülikooli näiteklubi jättis Fellowesile aga nii sügava mulje, et pärast inglise kirjanduse õppimist asus ta Londonis tudeerima draamakunsti ning proovis 1980ndatel põgusalt näitlemist isegi Hollywoodis, kus tegi mõned sutsakad.
Asjaosalise sõnul oli ta noore näitlejana aga kogu aeg kahe jalaga maa peal ega pidanud oma välimust hetkekski suurte pearollide vääriliseks. Nii antigi Fellowesile tema enda sõnul sageli «kohutavate korrumpeerunud konservatiivsete kaamelikarva ülikondades ministrite» roll. Esimese ülesastumise Londoni kuulsas West Endi teatris tegi ta aga seetõttu, et keegi teine ei soostunud kehastama tegelast, kes igal etendusel peab trepist alla kukkuma.
Ühel hetkel sai Fellowes aru, et selliste teisejärguliste rollide asemel oleks palju mõnusam hoopis ise kogu tegevustikku juhtida, ning keskendus kirjutamisele. Heade tutvuste abiga jõudis ta lõpuks õigete inimesteni, kellele oma ideesid tutvustada, ja põnevate süžeede kirjutamine võis alata. Üheks olulisemaks inimeseks oma karjääris on ta nimetanud kuulsat režissööri Robert Altmani. Koos tehti Oscari võitnud menukas põnevusfilm «Gosford Park».
KULLIPILGUGA ABIKAASA
Teine oluline inimene Fellowesi töö- ja eraelus on temast 15 aastat noorem abikaasa Emma Kitchener. Peale armastava naise rolli on tal oluline osa kõigi mehe kirjutiste juures. Nii loeb ta mehe käsikirjad enne üle, kui need produtsentide või agentideni jõuavad. Fellowesi sõnul saab ta naiselt seepeale terve hulga kommentaare, mis tavaliselt ka filmides kajastuvad. Näiteks on «Downton Abbey» teener Bates pandud lonkama just nimelt Emma soovitusel.
Fellowesi sõnul ei olnud naisega kohtumine sugugi armumine esimesest silmapilgust, küll aga välkkiire arusaamine, et tema ees seisab tulevane abikaasa. Juba 20 minutit pärast esmakohtumist tegi ta naisele abieluettepaneku, kuid muidugi ei saanud kohe jaatavat vastust. Temast pea jagu pikem naine kirjutas hoopis hiljem oma päevikusse, et üks naljakas väike mees palus ta kätt.
Mees aga ei jätnud jonni ning nüüd, pärast enam kui veerand sajandit kestnud abielu naudib paar enim koos teleri ees rahulikult õhtustamist. Kuigi Fellowes nimetab end laisaks inimeseks, on tal välja kujunenud kindel ajakava, millest üritab kinni pidada. Nii alustab ta tavaliselt kirjutamisega pärast hommikusööki, üheksa paiku ning teeb lõunal pausi. Seejärel laseb õhtul kella kuueni välja, kuni võhma jätkub.
Laisk võib kirjanik ju olla, aga perfektsionist on ta kohe kindlasti. Nii peab kõik filmilinale minev viimse detailini paigas olema. Kui laual olev veeklaas ei tundu Fellowesi arvates olevat õigest ajastust, viiakse see kibekähku minema, või kui filmis juhtub mõni tegelane lugema kirja, mida vaataja isegi ei näe, peab see ikkagi olema kirjutatud just sellesse aega kuuluva tindiga õigele paberile.
Fellowesi viimase aja tegemistest võib veel välja lugeda, et kuigi ajalugu on talle südamelähedane, on ta igati tänulik ka uuetele leiutistele ja vidinatele. Nii plaanib ta tuua oma uue romaani «Belgravia» aprillis lugejateni mobiiliäpi vahendusel, avalikustades igal nädalal ühe osa teosest. Peale teksti saavad lugejad moodsal viisil kaasa raamatuga seonduva muusika, videod ja pildid. Siiski pajatab modernse välimusega teos tegemistest 1840ndate Londonis. Fellowesi sõnul on talle tõeliseks proovikiviks ja suurepäraseks eesmärgiks ühendada viktoriaanlik romaan uudsete tehnoloogialahendustega. Paralleele ajalooga meeldib talle leida igal pool. Nii on ta ka «Downton Abbey» viimast hooaega võrrelnud tänapäevaga, sest mõlemal ajal on ühiskond püüdnud kõndida murtud jalaga.
Julian Alexander Fellowes
Sündinud 17. augustil 1949 Egiptuses Kairos
Haridus: Cambridge’i ülikooli Magdalene’i kolledž, Londoni Webber Douglase draamakunsti akadeemia
Abikaasa: Emma Joy Kitchener (abiellusid 1990), poeg Peregrine (sündinud 1991)
Tuntumad filmid ja seriaalid (stsenarist või kirjanik): Oscariga pärjatud «Gosford Park» (2001), «Edevuse laat» (2004), «Armastatu valed» (2005), «Noor Victoria» (2009), «Turist» (2010), «Downton Abbey» (2010–2015), seriaal «Titanic» (2012)
Muu: 2011. aastal nimetati Suurbritannia parlamendi ülemkoja ehk lordide koja eluaegseks liikmeks, tegeleb heategevusega, peab oma halvimateks omadusteks laiskust ja tigedust