Sisalik on s... peremees

Foto: Arvet Mägi

Miks me elu paremaks ei lähe? Miks maailm on jama? Miks poliitikud meid petavad? Miks noorus on hukas? Miks me pole saanud sellist Eesti vabariiki, nagu tahtnud oleme?

Heh, laialivalguvad küsimused, keda need huvitavad, muutugem konkreetseks.

Miks T.E. ei suuda suitsetamist maha jätta? Miks V.H. ei julge armastust avaldada oma sümpaatiale? Millepärast A.K. ei vaheta keskkooli, kuigi ta kõigile räägib, et talle vanas koolis ei meeldi ja teda huvitab see kallak väga, mida õpetatakse naaberkoolis? Miks K.S. ei julge üksi välismaale sõita? Miks R.M. ei lähe erialasele koolitusele, kuigi ta tajub suht tihti oma ebakompetentsust ja raha ta selleks leiaks? Mispärast A.E. ei ole külastanud juba kakskümmend viis aastat hambaarsti?

Katsume kõik need küsimused ühe mütsi alla kokku pakkida. Mida need kokkuvõttes märgivad? Kas mitte muutusi? Ja muutumist?

Jah.

Just, täpselt.

Nii see on.

Seega peaksime hoopis küsima: miks me ei muutu? Ja sellele küsimusele on vastata lihtne. Me ei muutu, sest me ei muuda end. Ja me ei muuda end, sest kardame muutusi. Pelgame uut. No mispärast ometi?

Aitab. Asi hakkab kiskuma sonimise, nonsenssluule või herme­neu­tilise filosoofia poole. Madu ajab suu ammuli, et oma saba kugistama asuda. Neelabki end alla. Vastus jääb saamata.

Vastuseks pole vaja mõelda maost. Vaid ühest teisest roomajast. Sisalikust.

Järgnev arutlus mahub ühte jalga pidi kujundite maailma, teistpidi teadusvalda.

Inimese areng

Meenutagem inimloote arengut. See läbib kasvades kõik need etapid, mis on seotud evolutsiooni ja organismide arenguga: ainuraksed, mitmeraksed, kala, kahepaikne, sisalik, imetaja, ahv, ürginimene ...

Kuna “Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles” (Ristikivi), jäävad inimese ajju ja olemissügavustesse alles ka tema arengu kõikide vaheetappide esindajate mõtted, tunded ja hoiakud. Meis elavad nii Ainurakne kui Kala, nii Ürginimene kui ka Sisalik. Fülogenees on selle nähtuse nimi.

Ja muide, arvatakse ka, et inimene läbib vaimselt kasvades ja haridust omandades kultuurilise fülogeneesi. Kõik suu­red tsivilisatsioonid elab inime­ne oma mõtteis ja hinges läbi. Meis on alles kunagine etrusk, sumer, kreeklane, roomlane. Ja olgu neil siis hea olla, jätame nad rahule. Sest neist me täna ei räägi. Meid huvitavad bioloogiline fülogenees ja selle esindajad, nõus? Kuidas ja miks nad meis elavad? Tõstavad meis pead, haaravad võimu, sunnivad kuuletuma.

Kõlab uskumatult? Seda ma usun. Aga vaadakem seda asja na-tu-ke-ne lähemalt.

Kalamälu, see viie sekundi taha ulatuv, on fülogeneesi vaheetappide produktidest vahest kõige tuntum. Ühtepidi needus, teistpidi õnnistus. (Ilge jama, kui unustad minuti jooksul ära kellegagi sõlmitud tähtsa kokkuleppe; tohutu õnnistus, et ei pea mäletama mõtteid, mida mõtlesime näiteks üleeile kell 12.47. Inimese mälu pole ju prügikast.)

Või siis Ürginimene. Meeldib teile lõkke ääres istuda, tuld vahtida? Kuidagi hea tunne on, eks ole, muretu selline, lõdvestav. Täitsa tore, eks. See on Ürginimene meie sees. Ta teab, et kui tuli põleb, on ta väljas­pool ohtu. Teda ei ähvarda külmasurm ning ükski metselajas ei julge teda praksuva tule ääres rünnata.

Sisalik, tema näitab oma võimu teistest kavalamalt. Kujutage ette kirjatööst elatuva inimese elu. Ta istub laua teha, teeb arvuti lahti, paneb käed klahvidele ... ja tunneb, et tal on koletu vajadus minna ja keeta tassike kohvi.

Kohv saab joodud, näpud klahvidele ... ee ... see töölaud on nii segamini, koristame enne laua ära. Laud korda saadud, näpud klahvidele ... ee ... ei tule teksti, no ei tule ... Teeks parem Facebooki lahti ... vaataks, mis semud teevad. Ja nii edasi ja nii tagasi.

See ei ole inspiratsioonipuudus. Siin pole süüd kaugustesse kadunud muusal. Sisalik on see, kes meid kamandab, keelitab ja mangub.

Sisaliku võim

Sisalik tahab lebada. Kõht on täis, päike paistab, kivi on kõrge, sealt näeb kaugele. Sealt vaatab ta siia, sealt vaatab ta sinna. Et ega jumala pärast kuskilt ilmakaarest hädaoht lähenemas pole. Mispeale lipsab ta silmapilk kivide vahele prakku. Või jääb liikumatult lebama. Justkui surnu.

Sest. Sisalik kardab uusi kohti ja uusi maastikke ja uusi kontakte ja uusi ... “Mkm, ära mine sinna, seal sa kohtad võõraid, nad võivad ohtlikud olla,” kõneleb ta vaikselt meie hingekõrva. Ja me kuulame, ja me kuuletume.

Terry Pratchett pakub oma tegelaste suu läbi, et isegi ajakirjandus on Sisalike võimu all. “Inimesed ei armasta lehest lugeda uudiseid, nad armastavad vanuseid. Sõnumeid selle kohta, et täna on kõik samamoodi kui eile, et maailm pole muutunud.”

Kuidas sisalikku võita? Sisalik on tugev, teda alistada on raske. Enamasti me ei lähe temaga rinnutsi kokku. Enamasti kasutame muid nippe. Sisalikku saab uimastada ja petta - suitsu, viina, meelemürkidega. Ainumas häda: õige pea harjub Sisalik mürgiannustega, hakkab neist kosuma ja kasvatab endale külge veel ühe pea.

Ja veel ühe.

Ja veel ühe.

Ja veel mitu.

Ja see pole siis enam Sisalik, kes meile käske jagama hakkab.

See on Draakon.

Teine võimalus on kasutada samu nippe kui Sisalik. Kas peitu pugeda. Või lebada liikumatult, surnut teeselda. Inimesed suudavadki aastate kaupa Sisaliku kombel liikumatult lebada ja surnut teeselda. Kuni lõpuks hakkavadki lagunemislehka levitama.

Need kõik on ajutised lahendused, ei too võitu, kõigest kergenduse, ajutise. Tegelikult aitab vaid üks. Tu­leb aru saada, kes sinus hetkel kõneleb.

Kui tead, kes sa parajasti oled, võid olla ükskõik kes. Kui tead, et sinus on va Sisalik pea tõstnud, saad talle otsa vaadata ja ta pilguga kuuletuma suruda.

Mõningad näited nende kohta, kes on oma sisemise Sisaliku sõna kuulama sundinud. Kes uuega seotud ohutunnet ei pelga. Parimaid näiteid on need kolm kuju, kes legendaarset saatesarja “Top Gear” juhivad - no ikka totaalsed uljaspead - ning nende kolme seast kerkib eriliselt silmatorkavalt esile Richard Hammond.

Sõidaks koerterakendiga põhjapoolusele. Hea mõte, siin võib surma saada. Teeme ära.

Kihutaks mööda bobirada Norra bobikoondisega. Hm, siingi on elu ohus, mõnus.

Prooviks külmakambris, kumb enne liikumatuks külmub, inimene või auto. Nuuh, pole teab mis põnev, aga kui midagi teravamat pakkuda pole, siis proovida ju võib.

Kuni ühel päeval ... auto, mida Hammond juhtis, käis üle katuse ja mees oli mitu päeva olemise ja minemise vahel.

Mida sellest järeldada? Sisalik võib olla ka meie sõber, kelle sõna kuulata pole sugugi vale. Aga see selleks.

Oma arvamus

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis ühest inimeseks olemise keerukamast küljest - kodanikuks olemisest. Oskusest mõelda oma peaga. Julgusest avaldada oma arvamust. Mis eriti tähtis: tahtmisest võidelda oma tõdede eluviimise eest. Mis kõik on ohtlikud tegevused ja mille puhul Vend Sisalik (nagu kõnetaks seda osa “minast” Püha Franciscus) kohe pead tõstab ja manitsema asub.

Võtame selle va euro. Ma ei tunne kedagi, kes tahaks, et kroon kaoks ja euro seda asendaks. Kusjuures mu tutvusringkonda kahekohaline arv ei hõlma.

Kui palju olen ma inimeste suust kuulnud “äh, ei meeldi mulle see euro”. Või “ma ei taha, et euro tuleb”. Või et “kroon on nii ilus raha, seda ei tohiks euroks vahetada”.

Olen vestluspartnerilt alati küsinud, kas ta on kusagil oma arvamust avaldanud. Lehte lugejakirja saatnud? Netis foorumi avanud? Teleka jutusaatesse meili saatnud? Või äkki lausa meeleavalduse korraldamise peale mõelnud?

Ei. Mkm. Äkää. Pearaputus. Käegalöömine. Põlastav ohe. Õlakehitus, sinna juurde lausutud “häh, mis mõttega”.

Või õigemini, ma tunnen meest, kes ei taha, et euro Eestisse tuleks, ja kes julgeb ihuüksinda oma eurovastast arvamust avaldada.

Aga. See mees pole eestlane. See on briti videokunstnik David Blair, kes tuntud Glaston­bury rokifestaril oma arvamust avaldab.

Eestlase eripära

Tundub, mingil määral on tegu eestlaseks olemise eripäraga. Metsarahvas eelistab ikka puu taha pugemist. Või on meis 50 nõuka-aasta jooksul sisse imbunud mürgid, mida manustati kaks korda aastas, punastel pühadel paraaditsedes. Või kuulame liiga kiindunult oma sisemise Sisaliku häält. Mida, nagu me ehk siinse loo jooksul kokku oleme leppinud, alati usaldada ei maksa.

Tundub, et kui eestlane midagi muuta tahab, peab ta end putukaks mõtlema. Mis pole iseenesest sugugi mitte paha. Putukad ruulivad! Ruulivad ja skoorivad!

Ja põhjus siin võib olla lausa ... hm ... üllatav. Kord küsisid teoloogid ilmakuulsalt evolutsiooniuurijalt John Haldane’ilt, mida võib uurides maa­ilma ja mõnda, mis seal sees põnevat, teada saada Looja olemuse kohta.

Haldane vastanud, et ilmneb erakordne kiindumus mardikatesse. Mardikaid on praeguseks kirjeldatud ei rohkem ega vähem kui 360 000 liiki ja sama palju ootavat kirjeldamist. Kõige liigirikkam rühm on aga putukad, neid olla umbes täpselt miljon liiki.

Niipea kui eestlane käitub putukana, lähevad asjad heaks. Me koguneme öösiti lauluväljakule nagu hiigelsuur mesilastesumm, ja ennäe, mis kõik muutub. Me lendame prahihunnikutele peale nagu hiigelsuur parv porikärbseid, ja ennäe, mets ja maa saab puhtamaks.

“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere” ja meist ei saada jagu ei seitsmesaja ega viiekümne aasta jooksul.

Me lendame mesipuu poole
ja ...