9. detsembril 1956. aastal läks eetrisse esimene saade ETV liikuvjaamast, mis avas uue lehekülje televisiooni ajaloos, sest viis seni ainult stuudiovõimalustega piiratud teletegijad stuudiost välja otse rahva sekka ehk sündmuste keskele. Minevikku meenutab tehnikaloolane Margus Kruut.
Ratastel telemajad hakkasid vurama mööda Eestimaad, tuues televaatajaile pildi koju maalt ja linnast, viljapõllult, lehmalaudast ning õhtuselt teatrietenduselt.
Ühe ETV algusaegade tuntuma telereporteri Rein Karemäe stuudioväliseid saateid mäletatakse siiamaani kui väga oodatud, põnevat ja aktuaalsetel teemadel tehtud informatiivset meelelahutust, mis mõnikord võttis lausa hulljulge triki mõõtmed. Näiteks tõusis Karemäe tõstukiga korrusmaja korteri akna taha, et ehmunud toasviibijatega intervjuud teha.
«Mihkel Kärner oli konstrueerinud väga väikese kaamera, seetõttu mahtusime operaatoriga kahekesi tõstukikorvi. Tehases valmistatud suure kaameraga poleks selliseid saateid teha saanud. Eks see oli täiesti uudne lähenemine, et ei tulda mitte uksest, vaid aknast,» meenutab Karemäe.
Et telekaamera võib ka kõrge korrusmaja akna taha tulla, oli ennekuulmatu ja mõjus nii mõnelegi nõrganärvilisele isegi veidi šokeerivalt. Kuid televaatajaid tõmbas selline seninägematu lähenemine magnetina pildikasti ette ning seetõttu olidki liikuvjaamadega tehtud saated väga populaarsed.
Karemäe meenutab: «Liikuvjaamad on mulle väga kodune teema, sest nende peal ma töötasin ja tegin reportaaže. Minu esimene reportaaž lastele toimus 1959. aastal kooliaiast. Liikuvjaam oli uus ja kõva sõna tol ajal – lausa kolme kaameraga. Pandigi need siis kooliaeda üles.
Saade pidi algama nii, et kaamera libiseb õitsvatelt õunapuudelt aeglaselt allapoole, reporteri peale, kes ütleb: «Tere päevast, kallid lapsed! Te näete esimest otseülekannet väljaspool stuudiot, siit kooliaiast» ja nii edasi. Kaamera libises küll kenasti mööda õunapuuõisi minu näo peale, aga heli ei tulnud läbi, tuli teist korda proovida, kuid heli ei tulnud ka siis läbi.
Oli otsesaade, midagi tuli ette võtta ja nii keerati aga kaamerad jälle õunapuuõitele ning sealt pikkamööda allapoole. Kolmanda korra ajal liigutas tuuleke assistendi lokke, mille peale ta rehmas käega juuste poole ja mina sain sellest aru nii, et jälle ei tule heli läbi. Kaotasin hetkeks kannatuse ja ütlesin: «Kurat, kaua see jama siin kestab?!» Mille peale öeldi vaikselt, et te olete eetris.»
Ükskord plaaniti teha saadet Kuremäe kloostrist. Tehnikapoisid käisid kohal, tutvusid olukorraga, vaatasid kiikriga ning tuvastasid, et saadet saab teha küll – Kohtla-Järve telemast paistab kenasti kätte, räägib Karemäe.
«Kui läksime saadet tegema, siis kloostrit juhtinud ema Varvara võttis meid väga hästi vastu, kuid mina olin see, kes käitus veidi mõtlematult. Esitasin talle küsimuse, et kui teil on siin üks imettegev allikas, siis miks te siin raviasutust püsti ei pane. Pistke kõik haiged järgemööda korraks allikasse ja tervis tuleb…
Sain kohe ise ka aru, et kukkus kuidagi veidi ebaviisakalt välja, kuid oli otsesaade ning sõnu enam tagasi ei võta. Ema Varvara ei öelnud selle peale midagi. Kuid ta ütles hiljem, kui selgus, et saade ei jõudnudki eetrisse. Kui hakati uurima, miks pilt teleekraanile ei jõudnud, siis selgus, et Kuremäe kloostri ja Kohtla-Järve telemasti vahele oli tekkinud tuhamägi.
Selle kolme nädala jooksul, mis jäi tehnikameeste külaskäigu ja saate tegemise vahele, oli tuhamägi kerkinud nii kõrgeks, et varjas masti, kuhu signaali taheti saata. Ema Varvara ütles, et ju siis jumal nii soovis.»
Need naljakad juhtumid näitavad, et tegijal ikka juhtub. Kuid algajast reporterist Karemäest sai vaid mõne aastaga üks Eesti kuulsamaid teletegijaid, kes näiteks tunnistati küsitlusel POP-66 populaarseimaks telereporteriks ning kes pälvis 1967. aastal viljaka ja aktiivse publitsistliku tegevuse eest («Reportaaž telefoniraamatu järgi», «Kolmnurk», «Kaksteist kuud») Eesti Ajakirjanike Liidu preemia.
Ära tuleb veel märkida varjatud kaamera ja lavastatud situatsioonide abil sündinud «Missugused me oleme?» (1965). Sarja «Võõrastele sissekäik keelatud» (1965–68) tegi Karemäe kohtades, kuhu tavakodanik ei pääsenud: kaevanduses, vanglas, sünnitusmajas, operatsioonisaalis jne.
Kõik see sai võimalikuks tänu liikuvjaamadele ning esimestest reporteritest-telestaaridest Karemäele ja meie seast lahkunud Valdo Pandile, kelle saateid võib praegu julgesti nimetada legendaarseiks. Tublisid tegijaid oli teisigi ning siin on kohane märkida, et 1967. aasta novembrikuus tunnistati tolleaegse NSV Liidu parimateks just Eesti Televisiooni telekunstnikud.
8. jaanuaril 1963. aastal alustas Tartus tööd kahe kaameraga liikuv saatejaam PTS-2, mille esimeseks tööks oli vahendada korvpalliülekannet toonasest EPA võimlast. Pärast seda algasid regulaarsed ülekanded, peamiselt uudistesaadete tarvis Tallinnast saadetud võttegruppidega.
Kuid 1. juunil samal aastal hakkas Taaralinnas Riia 12 tegutsema juba Tartu oma korrespondendipunkt. Ruum oli küll tibatilluke – viis ruutmeetrit –, kuid nagu vanasõna ütleb, mahub häid lambaid ühte lauta palju. Viiele ruutmeetrile mahtus viis meest: Heino Jallai, Ants Müürsep, Valdek Peedosaar, Lembit Heinmaa ja Ilmar Loomann.
Lembit Heinmaa, kes oli alguses Tartu korrespondendipunkti režissöör ning hiljem Tartu peatoimetuse peatoimetaja, meenutab: «Kui Tartu sai oma korrespondendipunkti, siis läks mõnikord pealinna poistega väikeseks võistluseks, et kes suudab kaugemalt reportaaže eetrisse anda. Kord oli vaja teha «Aktuaalsele kaamerale» viieminutiline intervjuu Viljandi linnapeaga.
Kadunud Heino Jallai ütles naljaga pooleks, et miks seda Tallinna meestele anda, teeme parem ise ära. Leppisime kõik kenasti kokku ja 10. detsembril 1964. aastal sõitsime kohale.
Ettevalmistustööd sujusid, kuid viis minutit enne saate algust läksid linnavalitsuse majas korgid läbi, sest meie prožektorid osutusid selle maja elektrisüsteemi jaoks liiga võimsaks. Oli õhtune aeg ja kõik mattus pimedusse.
Elektrikilbiga jännata polnud enam aega. Jooksin majast välja ning õnneks sain mingi ime läbi kohe takso, millega kihutasime linnavalitsuse hoone ees olevasse lumehange nii, et auto nina kerkis ja tuled valgustasid majatrepil vestlevat linnapead ja reporterit.
Saime saatelõigu niiviisi ära tehtud. See oli esimene telesaade-otseülekanne Viljandist. Tol ajal läks kõik otse eetrisse, salvestamise või ümbertegemise võimalust polnud.»
Tartu korrespondendipunktis alustas 1965. aasta jaanuaris mittekoosseisulise reporterina tööd Rein Järlik, kes sama aasta oktoobris režissööri abi ametinimetusega koosseisu võeti.
«1965. aasta juunis tegime saadet Võrtsjärve limnoloogiajaamast, kus ülekandejaama toiteks oli vool olemas. Rõngu telemast sealt küll otse ei paistnud, aga see paistis Tondisaarelt, mis polnud limnoloogiajaamast kuigi kaugel.
Nüüd tuligi appi võtta väike vaheülekandejaam, mille esimesena kogu Nõukogude Liidus oli valmis teinud Tartu mees, kadunud Lennart Klink. See vahejaam pidi masti ja liikuvjaama vahel olema paigas, kust mõlemad näha olid.
Niisiis otsustati vahejaamaga sõita üle vee Tondisaarele, kus elektrivoolu küll ei olnud, kuid kus jaama pidi toitma rändkinos kasutatav generaator. Nii pidi sündima reportaažide järjekordne kaugusrekord. Aga seekord ei tahtnud generaator millegipärast käivituda. Aeg läks, saate algushetk lähenes, lõpuks saadi generaator siiski käima ja et halbu üllatusi rohkem ei tuleks, tõsteti töötav generaator laevale ja võeti suund Tondisaarele.
Mina alustasin ettenähtud ajal saadet, aga kui hakkasin intervjueerima limnoloogiajaama juhatajat Neeme Mikelsaart, nägin teleoperaatorit kaamera taga vehkimas, ja kui tema poole vaatasin, tõmbas ta endal sõrmega risti üle kõri. See oli nii ühetähenduslik žest, et pidin mõtlema, kus ma nüüd midagi riigivastast ütlesin. Kurjakuulutavatest žestidest hoolimata tegin saate siiski lõpuni, nagu mõeldud oli.
Asi sai selgeks, kui mehed kaldale tagasi jõudsid. Nad olid vaadanud, et generaatorit laevalt enam maha võtta ei jõua, ja otsustasid laeva Tondisaare ette madalikule kinni sõita, et lained seda ei kõigutaks.
Aga juhtmete ühendamise rabinas oli üks juhe katki läinud ja meie helirežissöör, juba ammu manalamees Valdek Peedosaar, kes oleks pidanud hoopis liikuvjaamas helipuldi taga istuma, oli juhtmeotsad sõrmede vahel lihtsalt üksteise vastu kokku pannud ja nii ta neid seal hoidis kuni saate lõpuni. See oligi põhjus, miks mulle näidati, et lõpeta reportaaž.»
Elektrivoolu saamiseks ühendati liikuvjaama toitekaabel tavaliselt elektriposti otsast õhuliiniga. Aga mõnikord tahtis jaam posti koos elektriliiniga kaasa võtta.
Järlik: «Kusagil Virumaal, mälu järgi vist Vinnis, olevat juhtunud nii, et Tartu liikuva ülekandejaama bussijuht, ka juba ammu lahkunud Jaan Uibopuu olevat vaadanud, et saade on juba läbi saanud, pannud bussile hääled sisse, võtnud paigast ja pööranud juba välja suurele teele. Aga jaama toitekaabel oli veel postist alla toomata ja mõlemad kaameradki olid alles kaablite otsas...
1969. aasta sügisel alustasime sarja ühest Valga rajooni kolhoosist ja esimene saade pidi tulema lõikustöödest põllul. Ikka vana tuntud lugu – näha pidi olema Valga telemast, kaabliulatuses pidid olema elektri- ja telefoniliinid. Ja see kõik pidi olema maisipõllu ääres, sest maisipõllul käib töö iga ilmaga, ka vihmaga. Leidsimegi niisuguse maisipõllu.
Paar päeva enne saadet läksime uuesti sinna kolhoosi juba järgmist saadet ette valmistama ja kui peaagronoomilt küsisime, kuidas meie maisipõld elab, vastas too põllumajandusspetsialist uhkelt: «Oh, selle me tõmbasime eile maha, aga mul on palju ilusam maisipõld!» Jah, mais oli küll nii kõrge, et peida tramm selle sisse ära, aga mis mitte kusagilt ei paistnud, oli Valga telemast. Jokk!
Olime selgi korral Tartu korrespondendipunkti Moskvitšiga, millega nüüd tuli hakata palavikuliselt mööda kolhoosi ringi ajama, et ikkagi mingi sobiv põld leida. Ja siis ühe kaerapõllu äärest nägimegi Valga masti. Ka telefoniliin oli.
Seda, et saatepaigas oleks elektrivool ja telefoniside, pidi kontrollima administraatoritööd teinud Ants Vodi, ka juba meie hulgast lahkunud mees. Tema aga oli koos autojuhi Eduard Kasemaaga istunud auto tagaistmele ja mängis malet. Minu küsimuse peale, kas vool on, näitas tema läbi autoakna postide reale: «Tibens!»
Aga kui kaks päeva hiljem saatepaika kohale sõitsime, küsisid liikuvjaama mehed Antsult: «Kas sa trafo ka annad, millega 15-kilovoldisest kõrgepingest 380 volti teha?» Päikeseline ilm oli ilus nagu prillikivi, kusagilt toodi pikenduskaableid, mingi osa külast lülitati võrgust välja, sigalas jäid söödasegajad seisma, torditsehhis kõrbesid paar mootorit läbi, aga saate tegime ära. Tõsi küll, ainult ühe kaameraga, sest kahe jaoks ei jätkunud mahvi...»
Tehnika arenedes kirjeldatud probleemid lahenesid, sest hakati kasutama oma jõujaamu. Kui mustvalget pilti edastanud ülekandejaamad kandsid tagasihoidlikke, tehnilisi parameetreid iseloomustavaid nimetusi PTS-52, PTS-2, PTS-3, siis värvitelevisiooni tulekuga muutusid ratastel veerevad telestuudiod lillenimelisteks: Lootos, Kaktus, Magnoolia, Krookus ja Iiris. Viimane muretseti 2009. aastal ning see salvestab ja edastab kõrglahutusega ülikvaliteetset telepilti, millest aastakümneid tagasi ei osatud unistadagi.