Herman Simm on varemgi oma tegudega kummastust tekitanud

Herman Simm ja tema abikaasa Heete aasta tagasi Tallinnas messil kaatrit uudistamas. Toona oli neil tõsine soov endale see meresõiduk osta.

FOTO: Küllike Rooväli

Kes oleks pidanud kontrollima Herman Simmi ja tema abikaasa sissetulekuid ja elustiili? Kui riigi olulisemate saladuste hoidja saab palka vaid 18 000 krooni, polnud Vene luurel ilmselt raske teda värvata.


Presidendilt Valgetähe IV klassi ordeni saanud Simm on mees, kes varemgi oma tegudega imestust tekitanud. Näiteks pälvis ta politseis kolleegide halvakspanu sellega, kui kandis atentaadi hirmus politseiametis tööl olles kuulivesti. Või sellega, kui ta tosin aastat tagasi Eesti politseile humanitaarabina toodud hambaravikabineti oma toonasele elukaaslasele sokutada lasi.

Ent kui ta politseist pärast pooleaastast peadirektorikarjääri lahkuma pidi, kutsuti ta kaitseministeeriumi julgeolekuga tegelema. Aasta oli 1995. Kuus aastat hiljem tegi toonane isamaaliitlasest kaitseminister Jüri Luik temast julgeolekuosakonna juhi. Sel kohal töötas ta 2006. aasta novembrini.

«Kahtlemata on Herman Simm teinud head tööd ja väärib selle eest tunnustust,» ütles tema lahkumisel toonane kaitseminister Jürgen Ligi.

Simmi tänasid tehtud töö eest ka NATO julgeolekubüroo peadirektor Wayne Rychak ja lahkuv kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts. Kaitseministeeriumi toonase pressiteate kohaselt ehitas Simm Eestis üles välispartnerite silmis usaldusväärse NATO, Euroopa Liidu (EL) ja välisriikide salastatud teabe kaitse organisatsiooni, mille olemasolu oli üks olulisemaid kriteeriume NATOga liitumisel.

Simmi eestvedamisel sõlmiti salastatud teabe kaitse alased välislepingud mitmekümne riigiga, samuti osales ta NATO ja ELi teabekaitse süsteemide väljatöötamisel.

Kui politseipeadirektorina sai Simm pärast paarikümneaastast jõustruktuurides tegutsemist kopsaka eripensioni, siis kaitseministeeriumi osakonnajuhatajana ei saanud Simm rahaga paraku uhkeldada.

Näiteks 2004. aastal oli tema ametlik kuupalk 18 000 krooni, millest läksid maha maksud. Tema politseiametis töötanud abikaasa Heete teenis tollal Simmist rohkem.
Inimesena iseloomustatakse Simmi väga sõbraliku ning suhtlemisosava inimesena. Nii meenutasid mitmedki Simmi tundvad inimesed, kuidas mees juhuslikul kohtumisel kuskil supermarketis õhinal oma eksootilistest veinireisidest rääkis. Näiteks koos abikaasaga mullu kevadel enam kui kuu aega kestnud reisist Austraaliasse.

Simmide perele kuulub Eestis märkimisväärses summas kinnisvaraga seotud laene. Näiteks 2004. aastal soetas Heete Simm Pärnusse Ringi tänavale 54 ruutmeetri suuruse korteri, millel on Sampo panga hüpoteek natuke üle miljoni krooni peale.

Pooleteise aasta eest soetasid Simmid aga kena talukoha Harjumaal Vihterpalus, kus ostsid kümme hektarit mereäärset maad, mida kaunistab kena puidust maamaja. Hüpoteek sellele kinnistule on peaaegu kolm miljonit krooni.

Kõikidele nendele ostudele võiks valgust heita Simmi majanduslike huvide deklaratsioon, mida kaitseministeerium aga kiivalt varjab.

Kui Simm paar aastat tagasi Vihterpalusse mere äärde kinnistu ostis, käis sealne naabrimees Vello Benström teda ka tervitamas. Simm jätnud talle positiivse mulje: «Siis sai temaga isegi kärakat võetud.» «Oma iseloomult oli ta ülemus ja tema naine väiksem ülemus,» pidas ta aga vajalikuks lisada.

Simmi 1995. aastal politseipeadirektori kohal välja vahetanud Ain Seppikul mehest aga üleliia sooje mälestusi pole. «Ta on väga intelligentne mees, kuid veidi omapärane. Tollal kirjutasid isegi lehed, kuidas ta politseipeadirektorina istus ühel sünnipäeval kuulivestis ja kartis oma elu kallale kippumist. Kuigi ei olnud ei siis ega praegu sellisele hirmule mingit põhjust,» ütles Seppik.

Jälitamismaania on Simmi painanud kogu aeg. Isegi pärast seda, kui ta tänavu märtsis kaitseministeeriumist teenitud pensionile suundus, rääkis Simm enda salajasest jälgimisest. Ning sellest, kui palju tal kolleegide kohta kompromiteerivat materjali leidub.

Siis Simm veel ei teadnud, et teda tõepoolest jälgitakse. Kuid seda ei tee mitte mõne võõra riigi luureteenistus, vaid Eesti oma kaitsepolitsei.

Kuidas kommenteerivad kõrged ametnikud ja Herman Simmi tundvad inimesed riigireetmise kahtlustust

Urmas Paet
välisminister

Kuigi kahtlustus on tõsine, ei maksa seda üledramatiseerida, sest paraku on selliseid asju juhtunud ka teistes riikides ja juhtub edaspidigi. Ei ole siin midagi unikaalset. Eks sellest saavad ka meie partnerid aru.
Samas pole see muidugi ka midagi positiivset. Meil seisab ees suur töö, et välja selgitada, millist informatsiooni täpselt on kuhu sattunud, mis ei oleks pidanud sattuma kuhugi. Asja positiivne külg on see, et sellised asjad välja tulevad. See on parem kui see, et sellised asjad toimuvad, kuid üldse ilmsiks ei tule.

Jürgen Ligi
kaitseminister 2005–2007

Mina ta omal ajal osakonnajuhataja kohalt vabastasin, põhjus polnud aga konkreetne vahelejäämine, vaid tema profiil näitas riski. Herman Simm oli ülimalt leebe ja lahke inimene. Keegi ei oleks ta kohta halba sõna tahtnud öelda, kuid siiski taandasime ta julgeolekuosakonna juhi koha pealt ja jõudsime kokkuleppele ta peatse pensionile mineku kohta.

Tarmo Kõuts
kaitseväe juhataja 2000–2006

Et tegemist oli kaitseministeeriumi osakonnajuhatajaga, siis minul polnud temaga eriti kokkupuuteid. Ta tegevus olid kaitstud kaitseministeeriumi paksude müüridega.
Mis puudutab sõjaväeluure kunagisi kahtlustusi, et kaitseministeerium lekib, siis seda on raske kommenteerida, ootaks kõigepealt ära uurimise lõpptulemused.
Selge on aga, et kellelgi oli kangesti vaja tekitada kõrgendatud tähelepanu luure vastu. Ei oska aga öelda, mis taga oli.

Jaak Aaviksoo
kaitseminister

Teadsin, et ta oli ministeeriumi nõunik, aga mina puutusin temaga kokku episoodiliselt, teadsin, et ta on olemas ja paar korda ütlesin ka tere. Tema ministeeriumist lahkumise asjaolusid kevadel ei pea ma võimalikuks kommenteerida.

Sellise luuramise paljastamine on keerukas protsess, see ei käi ühe päevaga. Tegemist on juhtumiga, millel on tõsine mainekahju. Samas on oluline, et riigiasutused koos meie välispartneritega käitusid asjatundlikult ja avastasid kuriteo, mille suhtes lõpliku otsuse langetab kohus.

Koit Pikaro
keskkriminaalpolitsei endine abidirektor

Simmi juhtum näitab Eestis tippametnike valimise ja ametishoidmise kriteeriumide puudumist. Simm ei sobinud politsei peadirektori ametisse. Miks täpselt, seda ei saa mina öelda, sest ma pole psühhiaater.

Simm uhkeldas, et (detektiivibüroo) SIA olevat teda salaja jälitanud. Juba see oleks pidanud kõiki tema tööandjaid ettevaatlikuks tegema, see näitab inimese enda ülehindamist. Enese jälgimise ettekujutamine on sageli pigem meditsiiniline probleem kui tegelik kellegi ebaseaduslik tegevus.

Leo Kunnas
reservkolonelleitnant

Simmi käest käis läbi kogu NATO info, mis Eestisse jõudis. Info liikumine oli üsna kontsentreeritud Simmi kontorisse, sellega oli palju bürokraatiat ja probleeme, sest vahel jõudsid paberid minu lauale siis, kui töö tegemiseks antud tähtaeg oli juba möödas.

Nüüd on see info tsentraliseerimine omandanud hoopis uue tähenduse. Tekitatud kahju suurust on veel raske öelda, ent spioonile poleks paremat kohta kui Simmi koht kaitseministeeriumis, ta istus infovõrgu keskel.

Ain Seppik
endine politseiameti peadirektor

Uudis rabas. Kui see kahtlustus tõeks osutub, vapustab see mind veel rohkem. Kaudselt heidab see varju kõigile, kes teeninud kõrgetes politseiametites, kõigile õiguskaitsetöötajatele ja kaitseministeeriumile. Kui see tõsi on, on tegu Eesti maine olulise kahjustamisega.

Meie partnerid ei usalda meid enam. Eriti luure-vastuluure ringkondades on see Eestile surmahoop ja võtab tükk aega, enne kui taas usaldama hakatakse. Väikeriigi puhul on usalduse kaotus aga tõsine asi, meil sageli ainult see usaldus ju ongi. 

Andrus Ansip
peaminister

Positiivne on, et Eesti võimuorganid on tegelnud probleemi lahendamisega ja kahtlusaluse vahi alla võtnud. Nüüd tuleb selgitada, kui suur see kahju on ning kavandada tegevusi, et tulevikus kahju ära hoida. Tahtmata kohtumõistja rolli astuda, on 15 aastat vangistust riigireetmise eest ülileebe karistus.

Praegusel kaitseministril pole poliitilist vastutust või põhjust tagasi astuda. Kui oleme riigireetmise avastanud ja kahtlustatava tuvastanud, nimetaksin seda pigem saavutuseks kui ministri läbikukkumiseks.

Tagasi üles