Kuurordi asemel õpetatakse, kuidas toime tulla

50 inimest on saanud sotsiaalkindlustusametilt kirja, et nad ei saa enam sotsiaalset rehabilitatsiooni ehk tihtipeale lõõgastavat puhkust mõnes sanatooriumis. Need on inimesed, kes taotlesid esimestena uue eelhindamise korra järgi seda riigi poolt üle kümne aasta pakutud abi.

Aastaid sotsiaalses rehabilitatsioonis sanatoorsetes asutustes käinud vaegkuulja Andrus Helenurm oli üks, kes vastas proovi korras pikale eelhindamise küsimustikule. Põhjalik küsitlus meeldis talle, kuid mees möönis, et ta ei pruugi uue korra järgi seda teenust enam saada.

Helenurme kogemus on olnud vaegkuuljate ühised käigud rehabilitatsiooniasutusse, mille suurim eesmärk on olnud kohtumine saatusekaaslastega, omavahel kogemuste jagamine. Tema hinnangul on neist kohtumistest rohkem abi kui näiteks psühholoogiga vestlemisest. Ta lisas, et enesetunde mõttes on alati olnud olulised ka massaažid ja veeprotseduurid.

Kas sellised ühised käigud on ka edaspidi võimalikud, ei ole üheselt selge. Samas peaksid rehabilitatsioonimeeskondadesse nüüd kuuluma ka kogemusnõustajad, kes ka Helenurm ise võiks olla.

Sotsiaalkindlustusameti andmeil on uuel aastal enamikule eitava vastuse saanutele soovitatud pöörduda hoopis tervist parandavasse taastusravisse või siis konkreetse abi saamiseks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Esimese kuu jooksul on eelhindamisel käinud 132 inimest.

Selle kümneid tuhandeid inimesi puudutava reformi ettevalmistajad tunnistavad, et on valmis inimeste negatiivseks reageeringuks. Samas loodetakse, et eelhindamisel juhtumikorraldajaga aetud pikk jutt on inimestele selgitanud, mida nad oma puudest tingitud keerulisema elu parandamiseks tegelikult vajavad. Möödunud aastal viiesajast proovi korras uuele küsimustikule vastanust tunnistasid paljud, et nii põhjalikult pole nad oma probleemidest varem rääkida saanud.

Mis üldse on sotsiaalne rehabilitatsioon?

See ei ole meditsiiniline taastusravi. See ei tähenda mudavanne ega muid raviteenuseid ega ka mõnusat ajaveetmist sanatooriumis.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata ja õpetada inimest hakkama saama juhul, kui tema terviseseisundis ja toimetulekus on suured ja ootamatud muudatused. Näiteks on inimene trauma tõttu jäänud ratastooli, kaotanud nägemise, tal on diagnoositud progresseeruv haigus vms.

Sotsiaalne rehabilitatsioon tähendab ka suhtlemisoskuste ja -võimaluste arendamist ning loomist. Või kui inimesel on progresseeruv haigus, aidatakse varakult raskeks olukorraks valmis olla.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata inimesel igapäevaelus senisest paremini hakkama saada. Füsioterapeut ei määra põlvemähiseid või elekterravi, vaid õpetab, kuidas näiteks liikumispuude puhul liikuda. Kui vaja, soovitab abivahendeid ja kodukohandust.

Sotsiaalne rehabilitatsioon tähendab ka suhtlemisoskuste ja -võimaluste arendamist ning loomist. Või kui inimesel on progresseeruv haigus, aidatakse varakult raskeks olukorraks valmis olla.

Krooniliste haiguste puhul võib olla vaja teatud aja järel toimetulekuoskusi parandada, abivahendid üle vaadata, et toimetulek ei halveneks.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni juures on oluline, et sellesse oleksid kaasatud ka pereliikmed, kes võivad samuti nõustamist vajada ning peavad teadma, kuidas lähedasele toeks olla.

Sotsiaalne rehabilitatsioon on ka see, kui perre sünnib puudega laps ning vanematel tuleb uues olukorras elama õppida. Alustades psühholoogilisest toetamisest, lapse eakohaste oskuste arendamisest kuni edaspidi abivahendite valimiseni.

Sotsiaalne rehabilitatsioon peaks võimalusel toimuma kodulähedases asutuses ja rehabilitatsiooni osa võiks olla inimese aitamine ja õpetamine koduses keskkonnas ehk siis terapeut peaks tulema koju, aga ka kooli või töökohale.

Sotsiaalsel rehabilitatsioonil peavad olema selged eesmärgid, milleni tahetakse jõuda, et inimene oma eluga paremini toime tuleks.

Kui vaja, peab inimene rehabilitatsiooni ajal viibima ka rehabilitatsiooniasutuses, mis peaks lõppema ikkagi koduses keskkonnas toimetulemisega ning sotsiaaltöötajaga suhtlemisega.

Kahe aasta pärast hinnatakse, kuidas plaan on õnnestunud, kas inimene tuleb paremini toime. Võimalik, et kohe pole uut rehabilitatsiooni vaja.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskonda hakkavad kuuluma ka kogemusnõustajad: inimesed, kes on ise samasuguseid raskusi kogenud ning on koolitatud saatusekaaslasi toetama.

Sotsiaalne rehabilitatsioon on mõeldud puudega laste peredele ja täiskasvanutele, kes ei ole suutelised tööd tegema või on pensioniealised. Osalise töövõimega inimeste jaoks on tööalane rehabilitatsioon, mille osa on ka sotsiaalsete oskuste arendamine.

Sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni tegevused:

• Füsioteraapia

• Tegevusteraapia ja -nõustamine

• Loovteraapia

• Logopeediline abi

• Eripedagoogiline abi

• Kogemusnõustamine

• Psühholoogiline nõustamine

• Õendusalane nõustamine

• Sotsiaalnõustamine

• Arsti (sh psühhiaatri) nõustamine

«Valdavalt ei mõista inimesed sotsiaalse rehabilitatsiooni sisu kuigi suurel määral,» tõdes Tallinnas töötav sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldaja Madli Tiigirand esimese kuu kogemuste põhjal. «Olulisel määral pöördub meie poole inimesi, kes vajavad taastusravi või muud sellist, milleks on vaja pöörduda pere- või eriarsti poole.»

Sotsiaalse rehabilitatsiooni muudatused puudutavad eelkõige täiskasvanuid, kes pole suutelised töötama või on juba pensionil. Kuulsaid, aastate jooksul palju kriitikat pälvinud rehabilitatsiooniplaane koostatakse senisest vähem. Töövõimelised puudega inimesed hakkavad edaspidi aga saama tööalast rehabilitatsiooni töötukassa kaudu. Lapsed on vähemalt esialgu eelhindamisest välja jäetud ja nende aitamiseks koostab kolmeliikmeline (senise viie asemel) meeskond ikka plaani.

Uus kord tekitab hirme

Tiigirand ütles, et on tajunud inimeste vähest pahameelt, sest muudatuste vajalikkusest ei saada aru ning kardetakse, et süsteem on keerulisemaks tehtud. «Mu enda isiklik arvamus on, et see olukord peaks aja jooksul muutuma, kui uue korraga harjutakse ja saadakse aru, millisel juhul kuhu pöörduda,» lootis juhtumikorraldaja.

Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldaja Madli Tiigiranna sõnul paljud ei mõista, mis on sotsiaalne rehabilitatsioon. Foto: Foto: Raul Mee

2000. aastate algul käima lükatud sotsiaalne rehabilitatsioon on algsest ideest isevoolu liikudes muutunud paljudel juhtudel lahjendatud taastusraviks. Ei ole kahtlust, et nii ühte kui ka teist on inimesed ka vajanud, ent eesmärk on siiski muu olnud.

Lisaks on ebamäärasuse ja peaaegu olematu tulemuste kontrolli tõttu rehabilitatsiooni pakkuvates asutustes ka hämatud: arvetele on kirjutatud teisi teenuseid, mida ei ole pakutud, on vassitud pakutud teenuste ajakuluga jm.

«Vanaviisi ei oleks enam saanud,» ütles Tartu Maarja tugikeskuse juht Helle Känd. See keskus on sotsiaalset rehabilitatsiooni vaimupuudega lastele ja täiskasvanutele pakkunud kümmekond aastat. «Alati on alguses kaos, aga kaosest tekibki kord: tuleb analüüsida ja vaadata, kuidas läheb, ning vajadusel muudatusi teha,» oli Kändki lootusrikas.

Samas tõdes ta, et nende keskus on kogu aeg tegutsenud inimesekeskselt, püüdes rehabilitatsiooniga parandada puudega inimeste toimetulekut. «Tuua inimesed kodunt välja ja aidata neil saada võimalikult iseseisvaks,» selgitas ta töö sisu.

Massaaži ei saa

Samuti Tartus tegutseva MTÜ Ühiselt juht Piret Peters tunnistas, et kuigi selle teenuse sisu on erinevate spetsialistide abi, on märkimisväärne arv soovinud vaid ühte teenust, ja enamasti füsioteraapiat.

Ja mitte õpetust, kuidas näiteks liikumispuude puhul paremini toime tulla, vaid ikka massaaži või muud sarnast. «Uue korra järgi suunatakse selle vajajad tervishoiuteenusele,» ütles Peters. Kes soovib sotsiaalsele rehabilitatsioonile lisaks keha mudimist, peab ise maksma.

Kui seni on MTÜ Ühiselt massaaži osas silma kinni pigistanud ning ka seda osaliselt inimeste enda raha eest pakkunud, on nüüd veel rohkem keskendutud inimeste toimetuleku parandamisele igapäevaelus. «Juba enne praeguseid muudatusi on meie spetsialistid käinud ka klientide kodus ning nõustanud ja juhendanud näiteks nii kodukeskkonna kohandamist kui ka igapäevaelu toimetuleku parandamist,» kirjeldas Peters. «Samuti oleme külastanud kliendi soovil tema töökohta ning nõustanud sobivate töövõtete ja töökeskkonna kohandamise osas.»

Need kirjeldused vastavad sellele, mida sotsiaalse rehabilitatsiooni täpsustatud reeglite järgi peaks tegema iga asutus.

«Tahaksime, et väheneks nädala kaupa ravikuuri tegemine asutustes,» ütles reformi ette valmistanud sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist Lemme Palmet. «Näiteks nägemispuudega inimene peab suutma kodus liikuda ja ei ole kasu, kui ta läheb näiteks Värskasse sanatooriumisse – lõõgastust sealt saaks, aga pikemat mõju kodus paremini iseseisvalt toimetulekuks ei pruugi olla.»

Sotsiaalsele rehabilitatsioonile on õigus üle 140 000 inimesel, kuid tegelikult on seda võimalust kasutanud aastas vaid umbes 13 000. Neist pool on lapsed. Tööealistest puudega inimestest on seda võimalust seni kasutanud vaid viis protsenti. Umbes sama on pensioniealiste puhul. Riik on viimastel aastatel kulutanud rehabilitatsiooniks üle seitsme miljoni euro.

Rehabilitatsiooniteenuse saajad

Sagedamini osutavateks teenusteks on füsioterapeudi teenus - individuaalteenus ja grupitöö teenus. Füsioterapeudi individuaalteenust sai 2014. aastal 80%, grupitöö teenust 30% kõigist aasta jooksul rehabilitatsiooniteenuse saajatest. Sama suundumus jätkus ka 2015. aasta esimesel 9 kuul.

70%

rehabilitatsiooniteenuse kasutajatest sai füsioterapeudi indivuduaalset teenust

25%

rehabilitatsiooniteenuse kasutajatest said grupitöö teenust

Mis saab pärast reformi? Seniste klientide hulgast langeb osa kindlasti välja, nagu on näidanud juba esimese kuu eelhindamised. Samas võib olla üle saja tuhande puudega inimese, kes pole kunagi seda abi taotlenudki, kuigi võiks. Tõenäoliselt on seni rehabilitatsioonil käinud inimesed, kes süsteemi selgeks saanud, sobiva aja meeldivas kohas pikalt ette kinni pannud.

«Rehabilitatsiooni vajaduse eelhindamise pilootprojektid tõid välja, et inimeste vajadused on väga erinevad, on inimesi, kes vajavad kiiresti ja erinevate rehabilitatsiooni spetsialistide tuge, et taas iseseisvalt toime tulla,» selgitas reformi ette valmistanud Astangu kutserehabilitatsiooni keskusest Karin Hanga.

«Nemad peavad saama tuge ja abi kiiresti, mitte pikalt järjekorras ootama, aga samas on neid, kes soovivad seda abi vanast harjumusest ning aru pidades mõistavad, et nad on nagu karusselli peal, tiirutavad aastast aastasse, aga midagi ei muutu. «Ka emotsionaalne heaolu on oluline, kuid inimesed said ka ise aru, et seda teenust võib olla kellelgi teisel rohkem vaja.»

«Kahe aasta pärast vaadatakse inimese olukord üle, kas on saavutatud muudatused, mida sooviti, kas on vaja midagi uut,» selgitas Palmet. «Oluline on aru saada, et rehabilitatsioon ei ole ravi. Kui inimesel on sklerosis multiplex, siis seda me ei ravi, vaid saame juhendada, kuidas sellega paremini elada.»

Raha koos inimesega

Praegu tegutseb Eestis 130 rehabilitatsiooni pakkuvat asutust, on suuri ja väikseid. Uue korra järgi ei ole asutustel enam aastaseid kindla summaga lepinguid, vaid inimesed nö liiguvad koos rahaga ning saavad vabamalt valida sobiva asutuse.

Rehabilitatsiooniasutuste liidu ja rehabilitatsiooniasutuse Adeli Eesti juht Ahti Kallaste oli küll rahul, et enam ei anta lepingumahtu ette, kuid reformi ettevalmistamise suhtes oli ta kriitiline. Tema hinnangul võivad sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalused väheneda teise suure reformi tõttu. Nimelt käivitub juulis töövõimereform ning sellega seoses on rehabilitatsioon jagatud kaheks. Peale sotsiaalse rehabilitatsiooni on tööalane rehabilitatsioon. Mõlema sisu on põhiosas samasugune, kuid tööalase rehabilitatsiooni tegemisel, milleks tuleb raha töötukassast, ei ole riik ette andnud teenuste hindu. Rehabilitatsiooniasutused määravad ise tööalase rehabilitatsiooni teenuste hinnad. Samas ei ole sotsiaalse rehabilitatsiooni hinnad sisuliselt juba aastaid tõusnud.

«Etteantud hindadega on keeruline leida nii spetsialiste kui ka asutust majandada,» tõdes ka MTÜ Ühiselt juht Piret Peters.

Kallaste ennustas, et osa rehabilitatsiooniasutusi võib pigem keskenduda tööalasele rehabilitatsioonile.

Tartu Maarja tugikeskuse juhataja Helle Mänd ütles, et nad on küll kinnitanud ka tööalase rehabilitatsiooni hinnakirja ning seal on spetsialistide tunnihinnad mitu korda kõrgemad kui sotsiaalse rehabilitatsiooni puhul. Samas tunnistas Mänd, et pigem tahetakse siiski ka edaspidi keskenduda sotsiaalsele rehabilitatsioonile.

Kui ka sotsiaalset rehabilitatsiooni saavate inimeste arv kuni poole võrra väheneb, ei peaks see Palmeti ja Hanga sõnul selleks seni aastas kuluvat summat vähendama. Nad kinnitasid, et sotsiaalse rehabilitatsiooni hinnad vajavad korrigeerimist. Tõsi, mõne spetsialisti tunnihinnad sel aastal veidi ka tõusid. Reformi eestvedajate sõnul on vaja vaadata üle ka täiskasvanutele aastas rehabilitatsiooniks ette antud summa. See ei võimalda kõigile pakkuda seda, mida ja kui palju inimesed tegelikult vajaksid, et ise paremini toime tulla.

Kuidas saab täiskasvanu sotsiaalset rehabilitatsiooni?

Ülevaade tegevustest, mis peab täiskasvanu tegema sotsiaalse rehabilitatsiooni saamiseks.

1

Puudega inimene saadab avalduse sotsiaalkindlustusametisse.

Selle võib saata kas tavalise postiga, e-kirjaga, riigiportaali (www.eesti.ee) kaudu või ka ise kohale viia.

2

Sotsiaalkindlustusameti töötaja kontrollib,

kas taotlejal on õigus saada sotsiaalset rehabilitatsiooni ehk kas tal on puue või ei saa ta tööalast rehabilitatsiooni töötukassast.

3

Kui inimesel on kehtiv rehabilitatsiooniplaan,

siis saab kuni 2018. aasta lõpuni selle alusel rehabilitatsioonil käia. Sotsiaalkindlustusamet saadab postiga koju nn jätkuotsuse (endise nimetusega suunamiskirja) ning inimene paneb ise mõnes rehabilitatsiooniasutuses aja kirja. See on ka seni nii olnud.

4

Kui inimesel ei ole kehtivat rehabilitatsiooniplaani,

võtab sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldaja temaga ühendust ja lepib kokku kohtumise rehabilitatsioonivajaduse hindamiseks. Üldjuhul toimub hindamisvestlus sotsiaalkindlustusametis, aga kui inimesel on raske kohale tulla, võib juhtumikorraldaja minna inimesele sobivasse kohta.

5

Juhtumikorraldaja kogub inimese kohta kokku varasema info,

et teadaolevat mitte üle küsida. Kohtudes küsib juhtumikorraldaja küsimusi inimese terviseseisundi ja igapäevaelu raskuste kohta. Eesmärk on paremini aru saada, mida inimene vajab, kas see on just sotsiaalne rehabilitatsioon. Võimalik, et vaja on hoopis ravi- või sotsiaalteenuseid tervishoiust või kohalikust omavalitsusest või hoopis emotsionaalset tuge puudega inimeste ühendusest.

Küsimustik koosneb neljast osast

1. Üldandmed.
2. Kuidas seni elanud, millist abi saanud.
3. Tegevusvõime hindamine. See on põhjalik vestlus, kuidas terviseseisund mõjutab eluga hakkama saamist. Näiteks kas inimesel on raskusi mälu ja keskendumisega, liikumisega kodus või väljaspool kodu. Kuidas tuleb toime enda eest hoolitsemisega, igapäevaste toimingutega kodus või tööl, teiste inimestega suhtlemisega.
4. Hindamise kokkuvõte ja edasine tegevuskava. Juhtumikorraldaja uurib, mida inimene sooviks oma elus muuta ja mida on rehabilitatsiooniga võimalik selleks teha.

6

Kui inimene vajab sotsiaalset rehabilitatsiooni, aitab juhtumikorraldaja leida sobiva, võimalusel kodulähedase rehabilitatsiooniasutuse.

Juhtumikorraldaja koostab tegevuskava, kus on kirjas, millist konkreetset rehabilitatsiooni inimene vajab. Rehabilitatsiooniplaani ei ole üldjuhul enam vaja. Otsus saadetakse koju ja edasi saab juba ise pöörduda sobiva asutuse poole ning aja kokku leppida.

7

Kui inimene ei vaja sotsiaalset rehabilitatsiooni,

ei saada juhtumikorraldaja teda niisama minema, vaid aitab võtta ühendust kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, pere- või eriarstiga, puuetega inimeste ühingu või muu teenuse osutajaga. Et inimene saaks just sellist abi, nagu tema seisund vajab.

8

Juhtumikorraldajast võib saada inimese toetamiseks vajaliku koostöövõrgustiku looja, kuid juhtumikorraldaja ei jää inimese elu pikemaks ajaks korraldama.

Inimese käekäiguga peaks olema kursis kohalik sotsiaaltöötaja.

9

Sotsiaalkindlustusametis koostatud kava kehtib kaks aastat.

Kui seni oli sotsiaalkindlustusametil rehabilitatsiooniasutustega igal aastal kindla summa peale leping, siis nüüd enam selliseid lepinguid pole. Raha liigub koos inimesega just sinna asutusse, kuhu inimene tahab minna.