30+: Täitsa pees ehk kama tagumikus, Soome ja tagasi (9)

Asso Puidet
, 30+ peatometaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karri Kaas

Lasen püksid rebadele, põlved pisut krõnksu ja rihin paarikümne grammi kamaga täidetud kondoomi pärakuga kohakuti. Kahe sõrmega mudides ja õrnalt pressides, asun kondoomi endale sisse suunama. 

Hoolimata sellest, et kondoom on lubrikandiga kaetud ja väiksem kui keskmist mõõtu julk, ei saa just öelda, et protsess libedalt kulgeks. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et üldjuhul tulevad asjad tagumiku kaudu välja, mitte ei lähe sisse. Aga sisse see lõpuks läks. Millest annab märku rõngaslihase õrn embus ümber sõrme. 

Ah et miks ma seda teen? Aga vaat sellepärast, et läinud aasta lõpus pärast Eesti narkoärikate verist arveteklaarimist Soomes tõdes keskkriminaalpolitsei juht Ago Leis Eesti Päevalehele antud intervjuus, et see on uus Eesti Nokia. „Kui tahad raha teenida, siis üks kuritegelik tuluallikas on narkootiliste ainete vedamine Soome,” sõnas ta. 

Asjaolu, et amfetamiinikilo Eestist Soome jõudes mitu korda kallimaks muutub, andvat tööd sadadele eestlastele, kes muuladena narkootikume üle lahe veavad. Ent on see lihtne äri ja kui suur on võimalus vahele jääda? Ega seda muidu teada saa, kui ise järele ei proovi. Ja sellepärast ma siis seisangi oma köögis, kondoomiots tagumikust välja ripendamas.

Kedagi ei koti 

Kuivõrd minu eesmärk pole kuritegelik tulu, vaid smuugeldamise protsess kui selline, asendan valemis „amfetamiin + laevapilet = räigelt pappi” muutuja "amfetamiin" kamaga. Pealegi ei tohiks kellegi asi olla, kuidas ja kuhu ma kama pakendan. Tahan, kannan kotis, tahan, mütsi all, tahan, oma isiklikus urruaugus.     

Et aga vaid mõnekümne grammiga tagumikus üle lahe pendeldades sööksid transpordikulud suurema osa kasumist, valmistan kasumimarginaali suurendamiseks rõivaste alla peidetava kamavöö. 

Selle tarbeks ostan peost toidukilet ja võileibade pakendamiseks mõeldud kilekotte. Narkoäris klassika staatuse omandanud sulguriga kotte üritan samuti apteegist hankida, aga seal vaadatakse mind ainult imeliku, pisut halvakspaneva näoga ja öeldakse, et ei ole. 

No pole, siis pole. Pole vajagi: kuuest võileivakotist piisab kenasti 400 grammi kama jagamiseks. Kotiotsad teibin MacGyveri teibiga kinni. Seejärel mässin kotid kindluse mõttes, et ma poolel teel tolmlema ei hakkaks, toidukilesse. 

Valminud pakikesed kleebin omakorda kahe teibiriba vahele, moodustades nõnda ümber kere ulatuva õhukese vöö. Arvestades, et see on mu esimene selline vöö üldse, mille valmistan filmidest ja raamatutest kogutud teadmiste najal, on tulemus täitsa soliidne: särgi ja dressipluusi alt välja ei paista. Seega olen merereisiks valmis. 

Vaid kondoomiga kraami vedades jääks kasumimarginaal liialt väikseks.
Vaid kondoomiga kraami vedades jääks kasumimarginaal liialt väikseks. Foto: Karri Kaas

Tallinna sadama D-terminali ukse taha jõudnud, peatun korraks. Annan endale aru, et ehkki ma midagi keelatut üle lahe ei vea, võin turvatöötajatele pihku jäädes siiski keskmisest suurema jama sisse sattuda. 

Vaevalt jääks keegi usukuma, et see on kama, mille ma endale tagumikku toppisin ja ümber kere mässisin. „Ah see või, see valge pulber, mille te mu kohvri topeltpõhja alt leidsite ... No see on pannkoogijahu, kas teate,” on raudselt algaja narkomuula esimene õigustus, millega ta üritab juba kinnilangenud lõksust vabaneda. Ja kamajutt mõjuks täpselt niisama veenvalt. 

Seega lepin tõsiasjaga, et kui miskit viltu veab, pean mõne päeva arestikambris sitsima, enne kui minu juttu kinnitavad analüüsid laborist laekuvad. Ja kelle kulul siis nali on? Tõenäoliselt ikka minu ...

Need mõtted peas tiirlemas, astun terminali uskest sisse hetkel, mil läbi kõlarite antakse teada, et reisijate sisenemine parvlaevale Star on lõppenud. Oi, nüüd läheb kiireks! Abivalmis Silja Line'i töötaja registreerib mu pardakaardi ja näitab kätte suuna, kuhupoole liduda. Lidun. Tunnen, kuidas nahk teibitud vöö ümber märjaks tõmbub. 

Miski ei reeda, et mu riiete alla on varjatud 400 grammi kama. Sama kogus amfetamiini maksaks Soome veetuna umbkaudu 5000 eurot.
Miski ei reeda, et mu riiete alla on varjatud 400 grammi kama. Sama kogus amfetamiini maksaks Soome veetuna umbkaudu 5000 eurot. Foto: Karri Kaas

Pikki koridore pidi laeva poole kapates ei jää aga enam pabistamiseks aega. Ja juba seisangi koos kamalaadungiga otsi andma valmistuva Stari pardal. 

Oluline on, et teel laeva ei pea ma läbima ühtki turvaväravat, keegi ei kompa mind läbi ega palu pagasi sisu näha. Tegelikult ei jää mulle ühtegi politsei- ja piirivalveameti töötajatki silma. Ehk siis, kui ma veaksin kama asemel amfetamiini, kokaiini või muidu miini, jõuaksin sellegagi suure tõenäosusega pardale.

Eesti uus Nokia toimib täitsa tõhusalt. Pääsen kamalaadungiga laevale, ilma et keegi minu vastu vähimatki huvi üles näitaks.
Eesti uus Nokia toimib täitsa tõhusalt. Pääsen kamalaadungiga laevale, ilma et keegi minu vastu vähimatki huvi üles näitaks. Foto: Karri Kaas

Hüpe tundmatusse 

Pärast kaks tundi kestnud laeval loksumist, mille vältel samuti keegi minu vastu huvi ei ilmuta, seisan taas laevakoridoris ja ootan, millal uksed maaleminekuks avanevad. 

Ärevus poeb taas hinge. Vererõhk tõuseb ja nahk kamavöö all muutub veel higisemaks. 

Tarbimine ja tootlus tuleb lahus hoida. Sestap ei hakka ma laeval kama manustama, vaid närin vorstijuppi ja hammustan küpsist peale. 
Tarbimine ja tootlus tuleb lahus hoida. Sestap ei hakka ma laeval kama manustama, vaid närin vorstijuppi ja hammustan küpsist peale. Foto: Karri Kaas

Mis ootab mind nende uste taga? Kas seal on äkki keha läbivalgustavad turvaväravad, narkokoerad või muidu hea silma ja ninaga politseinikud, kes ärevust haistes mind maaleminevast seltskonnast välja nopivad? 

Ärevuse hajutamiseks proovin ära mõistatada, kui paljudel minu ümber tunglevatest inimestest võiks veel samasugune vöö ümber kere olla. Äkki sellel kiilaneval, kummitagiga ja tätoveeritud käelabaga tüübil, kelle kõrvalesta küljes ripendab suur rist? Või sellel ainiti enda ette vahtival dressides noormehel? Äkki hoopis sellel korpulentsel vanadaamil? Või on kraam peidetud selle sülelapse mähkmetesse? Vaat see oleks küll üsna kaval viis kraami vedada. 

Arutelu lõpetab uste avanemine. Tuleb oma saatusele vastu astuda ja loota, et õnn mulle sel teel naeratab. Sokutan ennast rahvamassi keskele, üritan manada näole nii muretu ilme kui võimalik ja vantsin Soome poole. Esimene sirge külmas koridoris läbitud. Nii, pöörang. Kas selle taga ootavad mind ehk turvatöötajad ja narkokoerad? Ei, siiski mitte. Teine sirge ja pöörang. Kas nüüd? Ei, ikka veel mitte. Äkki lipsangi läbi. Või siiski mitte. 

Pilkude mäng

Üritan mõtteid mujale viia. Näe, silt „Welcome to Helsinki”, mille alt tuhanded ja tuhanded eestlased, teiste seas narkokullerid, enne mind on läbi jalutanud. Ja kindlasti pärast mindki. 

Kui kaua see marssimine kestab? Tahan siit, iseendale üles seatud lõksust juba pääseda. Ja ... siis see juhtub: mu pilk kohtub ja jääb kinni eemal turvaruumi uksele nõjatuva naiskorravalvuri silmadesse. See ei ole hea, kohe üldse mitte! Tean seda mõne aasta tagusest kogemusest, kui mind Stockholmi sadamas pärast sellist pilkude ristamist rajalt maha võeti ja alasti kamandati. 

Rebin pilgu lahti. Enne kui selle mujale pööran, näen veel, kuidas turvatädi oma keha poolenisti keerab. Loodetavasti skannib ta juba teisi saabujaid ja ma ei jäänud tema radarile punase tulukesena plinkima. 

Astun edasi ja näen kitsast, kiirel hinnangul umbkaudu kuue ukseavaga ruumi, mille igas avauses seisab ja takseerib möödujaid politsei või tolli või tont teab mis ametnik. Igal juhul selline ametimees, kelle tähelepanu mul praegu täpselt nõndapalju vaja kui hülgel jalgratast. Et neist eemale vaadata, keskendun eesliikuja kuklale ja proovin mitte kiirendada. Ehkki tahaks. See on nüüd see otsustav hetk, kui ma siit läbi saan, siis olen pääsenud. 

Ja siis ... avanebki minu ees juba sadama avar fuajee. Viimased meetrid minna, sadama välisuks paiskub lahti ja vajub kinni. Minu selja taga. Kaks tundi merel loksumist, natuke närvikõdi ja olengi jõudnud Helsingisse. Koos minuga 400 grammi kama. Selle amfetamiini ekvivalent maksaks oma 5000 eurot. Või siis grammi kaupa maha müües 10 000 eurot. Tervetuloa! 

Kaks tundi ja mõnikümmend minutit pärast Tallinna sadamas Stari pardale asumist astun viimaks kamalaadungiga Soome pinnale. Pool missoonist on edukalt läbi. 
Kaks tundi ja mõnikümmend minutit pärast Tallinna sadamas Stari pardale asumist astun viimaks kamalaadungiga Soome pinnale. Pool missoonist on edukalt läbi. Foto: Karri Kaas

Mato – kama-mato 

Õhtuse laevaga tagasi tulles jätan ainult kondoominutsaka tagumikku, ent kamaga täidetud vöö topin sülearvutikotti. Otsus, mis oleks võinud mulle saatuslikuks saada. 

Tagasi Tallinna sõites eemaldan vöö ja jätan ainult kamaga täidetud kondoomi tagumikku.
Tagasi Tallinna sõites eemaldan vöö ja jätan ainult kamaga täidetud kondoomi tagumikku. Foto: Karri Kaas

Näib, et Soome korravalvurid nopivad suvaliselt või ainult neile teada oleva süsteemi järgi sadamasse tulijaid välja ja paluvad neil pagas ette näidata. 

Igatahes seisab kolm tursket ametnikku hipsterivälimusega noormehe ümber, kes sõprade irvitava pilgu ja kommentaaride saatel oma reisivarustust sadama määrdunud põrandale laiali laotab. 

Oleksid nad minu välja sõelunud, oleks mul neile ilmselt üsna keeruline selgitada, et pulbrilist ainet sisaldav vöö on käsitööhuvist ajendatuna valminud kama-mato. 

Minu tagasihoidlik isik aga pääseb jällegi tähelepanuta. Erinevalt maalejõudmisest ei tule Superstarile pääsemiseks enam turvaruumist läbi minna. Saan jälle kogu kraamiga õnnelikult laevale. Ahoi! Alaku merereis. Paar tundi hiljem sildume juba Tallinnas. Siinses sadamas jällegi: ei ühtki nähtavat turvameedet salakaubavedajate tabamiseks.

Sellega on tõestatud, et kama ja tõenäoliselt siis muudegi ainete salaja üle lahe vedamine on suhteliselt lihtsasti teostatav. Mistõttu pole ime, et üle lahe narkotransiit üha laiemaid mastaape võtab. 

Kas see ennast muuladele ära tasub, on muidugi iseasi. Reaalselt selle äri peal töötadest tuleb arvestada karmi konkurentsi, koputajate või sellega, et mõni töll sul pumppüssiga jalad otsast laseb. Samuti õigussüsteemi vastutegevusega, mis võib lõppeda viisaastakuga vanglas ja suurte võlgadega valede inimeste ees.

Muula elu pole kerge. Mäng närvidega tõmbab päeva lõpuks keti maha. Aga saan, mis tahan: järele proovitud ja tõestatud, et pulbrite vedamine Tallinna ja Helsingi vahel on suhteliselt lihtsa vaevaga teostatav.
Muula elu pole kerge. Mäng närvidega tõmbab päeva lõpuks keti maha. Aga saan, mis tahan: järele proovitud ja tõestatud, et pulbrite vedamine Tallinna ja Helsingi vahel on suhteliselt lihtsa vaevaga teostatav. Foto: Karri Kaas

***

Kord kuus ilmuv nutiajakiri 30+ on kättesaadav vaid tahvlites ja telefonides, lugemiseks tuleb alla laadida tasuta 30plussi äpp.

Androidile: SIIT.

Õunale: SIIT.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles