Nii nad tapsidki meie Ferdinandi…

Lauri Kärk
, filmikriitik, Berliin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dokumentaalfilmi «Põlev meri» autor Gianfranco Rosi (paremal) vaatab Berliinis tõtt ühe oma filmi tegelase Samuele Pucilloga.
Dokumentaalfilmi «Põlev meri» autor Gianfranco Rosi (paremal) vaatab Berliinis tõtt ühe oma filmi tegelase Samuele Pucilloga. Foto: Reuters / Scanpix

Filmifestivalid on erinevad. Kord on nii, et kohe alguses saab latt kõrgele seatud, teinekord jääb oodata-loota, et siiski ka desserdini jõutakse. Seekordse Berliini festivali alguspäevad pole filmielamustega just hellitanud.

Screen Daily kriitikutelt on saanud kõrgemaid hinnanguid Itaalia dokumentaal «Põlev meri». Tõsi, teema ise on enam kui põletav. Meritsi Euroopasse jõudvad pagulashordid, paljud neist just väikese, 20 000 km2 pindala ja umbes kuue tuhande elanikuga Lampedusa saare kaudu. Väikesaare igapäevaelu ja selle kõrval hargnev. Kui aga sündmustele nii lähedal olla, siis võiks ju unustada ametliku poliitretoorika ning keskenduda tegelikele probleemidele.

Filmis mainitakse küll hinda, mida aafriklased Euroopa kruiisi eest välja peavad käima, kuipalju maksavad paremad kohad (1500 eurot) ja et laevatrümmis saab ka poole odavamalt. Ainult et laevatrümmi füüsilistele katsumusele ei pruugi isegi täie tervise juures noored mehed, nagu neid ekraanil näeme, vastu pidada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles